Mina usun igasugu asju

Päkapikke näiteks ja seda, et soos ja rabas elavad väikesed inimesed, kes end meie eest peidavad ning soovivad omaette rahus elada. Usun elu võimalikkusesse mujal Universumis, olgu ta siis lähimates või kaugemates galaktikates, saja või miljoni valgusaasta kaugusel. Olen üsna kindel, et need teistsugused eluvormid on meid juba aegade algusest saadik külastanud ning pole välistatud, et inimene kui olend on kas siis nende võõraste eluvormide katseklaasi tulemus või hoopis otsene järglane. Usun, et Egiptuse püramiidid EI OLE ehitatud nii nagu seda meie lastele ajalooraamatutes illustreerivalt kujutatakse. Päris kindlasti ei saa nad olla ehitatud ainult viis tuhat aastat tagasi ning päris kindlasti ei ehitatud neid lihtsalt mingi suurushullustuse käes vaevleva vaarao surnukambriks. Sama kehtib Sfinksi kuju või ükskõik milliste mööda maailma kummalisi paiku laialipaisatud iidsete ehitiste ehitamise aja ja otstarbe kohta. Mida ma ei usu, on fantaasiavaeste ajaloolaste ja muidu teadlaste ratsionaalsed seletused, mis on teostatud selle pisukese ajukasutuse protsendi pealt, mis meile kättesaadav on. Jättes kogu ülejäänud ’halli massi’ puutumata. Mina usun, et selles hallis massis aga just kogu kadumaläinud informatsioon peidus ongi. Osake sellest kumab läbi Bermuda kolmnurga keskel oleva hiidpüramiidi ning osa peegeldub kogu maailma eripalgeliste religioonipärandite tohutus lugemisvaras. Mismoodi inimesed mitu tuhat aastat tagasi siis ikkagi suutsid nii pildis kui kirjas ette kujutada lennumasinat, kui nad ’vaesed primitiivsed olendid’ polnud sellist imeasja enne kunagi näinud. Vaesed maiad, keda viimasel ajal pidevalt maailmalõpu ettekuulutamises süüdistatakse, olid oma aja võimaluste kohta ikka üllatavalt targad nii maailmaruumi vaatlustes kui nendest järelduste tegemises. Veel usun ma hinge rändamisse ja sellesse, et meid ümbritsev reaalsus on tunduvalt mitmetasandilisem kui me silmaga näeme – põhjuseks jällegi seesama ajurakukeste kasutamise puudulikkus. Mine tea, kes minu ümber siin kõik praegu toimetavad, ma ei suuda neid ju näha, aga võib-olla olid just needsamad olendid need, kes õigel ajal puuoksa kõrvale lükkasid, et see mulle silma ei torkaks või siis hoopis loopisid minu kätest pidevalt asju põrandale, jättes minust mulje nagu viimasest kobakäpast… Ilmateadet usun ma ka, eriti siis kui ta algab sõnadega: homme on vahelduv pilvisus ja kohati sajab vihma. Peaaegu alati läheb täppi. Ja kuna ma usun, et inimesed üleüldse usuvad samamoodi igasugu imelikke asju, siis lasen südamerahuga ühest kõrvast sisse ja teisest välja USA valitsuse ametliku teadaande, mis ütleb, et tegelikult ei ole olemas ei merineitseid ega zombisid… Mis tähendab, ei ole olemas, tooge mulle mõni zombi ja näidake ja siis ma usun, et ei ole olemas. Seni aga… elavad meil keldris zombid ja ma pole üldse kindel missugused kummalised ja ennenägematud olendid asustavad neid tohutuid maailmamere alasid, mis ’teadlaste’ poolt seni veel uurimata on. Müüdid ja legendid ei teki iseenesest ja meil pole tegelikult mingit võimalust näha aastatuhandete taha ning kindlalt väita, mis on õige ja mis vale. Las ma siis usun rõõmsalt edasi nii Minotaurusesse kui sireenidesse, et kassil on vähemalt üheksa elu, et inimene EI LÄHE pärast surma Põrgusse, et maakera võngub taevase muusika taktis, et maailmalõpp siiski on lähedal ja et suvi tuleb ka sel aastal. Ilmateatest hoolimata.