Vahetevahel...

…on mul hirmus kahju, et ajul pole on/off nuppu. Tegelikult peaks tal neid sisse-välja lülitamise nuppe lausa igas sopis leiduma, et juhul kui need tavaliselt kõige kaugematesse failidesse kokkupakitud ja salvestatud mälestused vägisi avaneda tahavad, saaks nad hetkelise näpuliigutusega sinnasamma kapinurka kopitama tagasi saata. Targad mehed ja naised on öelnud, et mineviku taaka ei tohi enesega lõputult kaasas kanda, tuleb lahti lasta ja edasi minna. Mida see lahtilaskmine endast õieti kujutab, ei ole ma siiani aru saanud. Ma küll pakin jah oma asjad kõik korralikult kokku ja pistan nad silma alt ära ning hoidun nendele mõtlemast, aga ära ma neid ei unusta ning kuidas ma neist ikka lahti lasen. Nad kõik on ju osa minust ja mänginud suurt rolli selles, milliseks inimloomaks ma kujunenud olen. Ega nad tegelikult ju minu edasiminekut nii väga ei takista, sihti silme ees ei hägusta ning elamist ka eriti ei sega. Välja arvatud siis, kui nad ootamatult mälu eeskambrisse potsatavad ning hetkega olemise halvavad. Piisab mingist meloodiast, filmikatkest või tsitaadist, mis teatud sündmuste või inimestega seotud on, kui juba olengi mattunud mineviku tumedasse ookeani ning siplen mind tundmatusse sügavikku kiskuvate koletiste keskel. Omast kogemusest tean, et kõigest väest pinnale pürgimine on vastunäidustatud ning ainult pikendab põhja jõudmist, seega lasen mustadel voogudel end loksutada sinna kuhu nad minna soovivad. Põhjani välja. Sinna, kus valguskiir imena tundub ning pääsemislootus virvatulena meeli narritab. Ükskord jõuan ma ikka pinnale tagasi. Kuigi tuhast tõusva fööniksi tunnet siiski ei teki. Pole ju tegu puhastustulega. Ikka veel loodan salamisi, et intervall eelmise ja järgmise korra vahel oleks veidigi pikem. Ja otsin seda nuppu. Ei aita siin miskid vanarahva tarkused ega õpetused, oma risti kannab igaüks ikka omamoodi. Lihtsalt kuradima raske tundub ta vahel…