Täiesti vastutustundetult...

…kaine mõistuse vastaselt ja igasugu kohusetunnet kaotades olen heitnud kõrvale kiireloomulise tõlketöö, almanahhi koostamise, teksti regideerimise, marjade korjamise, rohimise, muru niitmise ja kõik muud sajad tööd, mida ma pahaaimamatult endale suviseks puhkuse ajaks korjanud olen. Selle asemel istun õues pimestava päikese ja suvekuumuse käes ning… loen raamatuid. Ega mingi muu põhjus mind päikese käes paigal ei hoiaks ka. Raamatutega on aga selline kummaline lugu, et niipea kui käsi näppab raamaturiiulilt mingi teose, olen müüdud. Tulgu või tuulispask, isegi keldrisse ei lähe. Seekord otsustasin südamehaavu mitte nii väga torkida ning jätsin teatud raamatud riiulile kopitama ja olen nüüd lugenud ära hoopis enam vähem kõik ulmekirjanduse üllitised mis mul kodus leiduvad. Lem ja Asimov ja Bradbury ja Andromeeda udukogu ja Planeetide avarusse ja nii edasi. Täiseti uskumatu, kui palju neis raamatutes leiduvaid ideid on mul viimase aja filmides märkamata jäänud. Või õigemini on mulle küll tundunud, et idee on tuttav ning kusagilt midagi koidab, aga… ei mäleta ju. Inceptioni unenägudesse tungimine, udukogusse kinni jäänud kosmoselaev ja aja paindumine Lost in Space’is, kogu Stargate’i kontseptsioon ja üksikute episoodide süžee, Adjustment Bureau vaatlejate olemasolu ja arvamus, et kogu meie elu ja saatusi saab lugeda mingi plaani järgi, Matrixist vist pole mõtet kõneldagi… kõik nupukesed raamatutes olemas, must-valgel. Mingi aeg tagasi küsis mu poeg – ema, kas sa noorpõlves mõtlesid mingitest tol ajal võimatutest asjadest, mis praegu tõeks on saanud. Kas ma mõtlesin… lugesin ja mõtlesin. Tegelt ka kujutasin ette, kuidas ma vanaduspõlves mingi tundmatu galaktika Maa-sarnasel planeedil fantastilisi olendeid toidan. Nojaa, kosmoses me siiski hommikust ei söö, aga videotelefonikõne – ulmeraamatute üks proosalisematest visioonidest ongi ju nüüdseks täiesti proosaline. Tehnika areng on olnud pöörane. Minu noorusaja Space Odyssey ja Star Trek on praeguste filmide tehnilise poolega võrreldes nagu Anu Saagim ja Marilyn Monroe. Tarkovski Solaris oli siiski võrratult parem kui Soderbergi pehme väljaanne ilueedi Clooney’ga. Ega tehnika iseenesest ju head filmi ei tee. Nii nagu arvutiklahvide klõbistamisel kiirelt kirjapandu pole veel kirjandus, mis sest, et kustutamine käib lihtsalt ning käsikirja pole vaja puhtalt ümber kirjutada. Riskides oma hinge kuradile müümisega, tunnistan ausalt, et lugesin viimaste nädalate jooksul ära ka kõik Videviku-saaga ingliskeelsed raamatud, Jane Eyre’i, Austini tuntumad asjad, teiste õdede Brontede kirjanduslikud katsetused ja… Kafkat ja Hemingwayd. Pidevalt keerleb mul näppude vahel ka mõni luuleridu sisaldav brošüürike. Puue süveneb. Probleem on ainult selles, et ma loen asju, mida ma juba olen lugenud. Küll ma proovin siit ja sealt võtta mõned uuemad kirjatükid ja mõningad olen isegi läbi suutnud lugeda, kusjuures leidnud üllatavalt häid, nagu näiteks nooruke prantslanna Anna Gavalda, aga… midagi on puudu selles viimase aja kirjanduses. Mäletan kui raske oli läbi närida Ruitlase Naisest ja Merca Mehest. Ometi pole kumbki autoritest kuu pealt kukkunud, ägedad persoonid mõlemad. Täielik piin on aga meie eesti lähiajaloo maailmale peo peale oksendanud Oksaneni looming. Ohh Sofikene… Liiga palju rasket realismi mõttetult keerulises kirjanduskeeles. Kui inimene on ikka päev otsa sitta visanud, siis pole tal koju jõudes mingit tahtmist lugeda raamatut, mille peategelane sitta viskab ja õlut larbib. Tahaks mujale, tahaks visioone. See ongi see Cartlandi-fenomen, millest meie kallis kultuuriminister ei suuda aru  saada. Metsik roos ja Lihtsalt Maria sinna juurde. Minu puhul siis kosmosereisid ja Universumi avarustes rändamine, lahendamatute probleemidega mässamine ja pime keskaeg või veel parem müstiline aeg enne meie aega… veel on mõned raamatud mul. Siit ma tulen, raamaturiiul!