Viimasel viiel päeval...

…olen oma kodus läbi viinud mittemidagitegemise kursused. Elukestev õpe on tänapäeval ju väga moes, igasugu koolitusfirmad kasseerivad suurt raha kõiksugu täiendkoolituste eest ning ega kunagi ei või teada, millal töövestlusel küsitakse – aga kas te mittemidagi oskate teha? Tunnistan ausalt, et ega väga hästi ei oska küll, kuid harjutamine pidi meistriks tegema. Kuna ma olen üksik nõrk naisterahvas, siis oli mul juba ette teada, et ega ma üksinda sellest kursusest küll eluga välja ei tule. Õnneks kehtivad meil ikka veel murfismid ning kuigi tavaliselt ei käi mul kuude kaupa kedagi külas, siis alates eelmisest neljapäevast oli mul maja pidevalt võõrast, aga tegelikult täitsa oma :), rahvast täis. Omad armsad sõbrad ikka tulevad appi ju kui mingi suuremat sorti ettevõtmine käsil. Olgu see siis või mittemidagitegemine. Seltsis segasem harjutada ka. Päris alguses väga raske ei olnud. Nii neli-viis tundi kannatab täitsa ära, eriti kui veel kasulik meeldivaga ühendada ehk sõpradega juttu puhuda ja naeru lagistada. Laupäeva lõuna paiku tuli vahepeal kiusatus peale, nii et ettekäändel – ma lähen nüüd kööki kohvi tegema – sai ühe rutuga ka nõud kraanikausis ära pesta. Ja suurem segadus ära koristada. Veel paar korda mängis samalaadse vabandusega välja, siis hakkas asi muidugi kahtlaseks kiskuma, kui ikka perenaine rohkem kui kümneks minutiks ära kaob… Otsustasin edaspidi enda vastu ausam olla ja küsimuste korral üles tunnistada, mida ma tegin. Õnneks neid siiski kellelgi eriti ei tekkinud. Ju mul oli niigi süüdlase nägu peas. Samas on tore, kui mõned külalised oma liikuva transpordiga tulevad, siis saab kohe kodust minema sõita ja mittemidagitegemine on tunduvalt lihtsam ja kiusatusi ka vähem. Ühekorraga õnnestub siis mittemidagitegemise käigus külastada ammukäidud kohti, osaleda fotosessioonil ning leida uusi sõpru, kelleks on tavaliselt kassid või mingid muud loomariigi esindajad. Igatahes suur aitäh kõigile armsatele sõbrakestele, kes minuga koos mitu päeva mitte midagi ei teinud. Mittemidagitegemine ise on aga äärmiselt väsitav ning ma arvan, et ma pean nüüd natukeseks ajaks sellest puhkama. Korraga ei tohigi head asja palju tarbida. Salamisi loodan, et mul ehk sõltuvust veel ei tekkinud, sest veidi kahtlaselt tuimalt ignoreerisin ma külalisrahvale adjöö-lehvitamise järgselt oma tegemist ootavate toimetuste ahvatlevat käesirutust… Niiet kui minust paari nädala jooksul midagi kuulda pole, siis arvatavasti istun ma oma metsistunud ürgaia tagumises nurgas kokteiliklaas käes ja silmad mittemidagitegemisest klaasistunud.