Dialoog pole just mu tugevaim külg

Pärast mõnekümne rea lisamist oma kaootiliselt edenevasse raamatusse, avastasin kirjutatut üle silmates, et mul pole mitte ühtegi dialoogi. Ja alles ma sain armsa sõbra käest hoiatuse, et raamatu peaksin ma kindlasti ikka kirjutama ning olgu seal siis ka kahekõnet piisavalt. Nojaa, nagu ma üldse mõtleksin tõsiselt mingi raamatu avaldamisele onju. Nagu eksisteeriks üldse mingi kirjastus, kes suvatseks välja anda minusuguse omapäi kõndija mõttemõlgutusi. Eriti kui seal isegi kahekõnet sees pole. Mis parata, ma kohe ei mõista inimeste suhu sõnu toppida. Kohtus tunnistajana kukuksin ma haledalt läbi, sest ma ei suuda kohtuliku täpsusega mitte ühtegi vestlust meenutada. Mis täpsusest siin rääkida, isegi ligilähedasi lauseid mulle ei meenu. Ei teiste ega enda omi. Kui palju oleme me rääkinud. Vahel mina üksi nagu mingi jutlustaja või õigemini tüütu kärbes. Mulle kangastuvad siiamaani teatud vestluste ajal mind vallanud meeleolud ja tunded, kõrvus kummitab tol hetkel taustaks kõlanud muusika, aga sõnad… sõnu ei tule kusagilt. Üksikud sõnad muidugi on, need mis nähtavasti igaveseks mällu sööbinud. Enamasti negatiivsed. Kui ma noorem olin ja mul mälu veel üle oli, võisin ma peast tsiteerida raamatudialoogi, eriti kui tegu juhtus olema lemmikteosega. Mõned on muidugi siiamaani meeles. Jane Eyre näiteks. Sõna-sõnalt. Osade filmidega on sama lugu. Tegelikult käib natuke isegi närvidele, kui Viimset reliikviat vaadates laused mingi ajanihkega kõigepealt mu peas kõlavad ning alles seejärel filmilindilt. Aga tegelikkuses päris inimestega peetud vestluste sõnaline osa on minust läbi voolanud ning seda ma taastada ei suuda. Ikka imetlen memuaaride autoreid, kes aastakümneid tagasi toimunud vestlusi ellu äratada suudavad. Kui ilukirjanduses pole mingit probleemi tegelaskujudele sõnade suhu panemiseks, siis mälestusteraamatus vist nii ikka ei saa, et ah ükstapuha, mis tegelikult räägiti, kuna nagunii keegi ei mäleta, siis oli just täpselt nii nagu ma praegu meelde tuletan. Aga mine tea. Kogu meie elu on ju subjektiivne, igaühe enese tõlgenduse moodi, küllap siis ka väljaöeldud laused. Igaks juhuks aga, kuna tänapäeval on kohutavalt populaarseks muutunud iga pisemagi asja peale kohtusse pöörduda, paluks edaspidi minuga rääkides öelda ühte lauset vähemalt neli korda. Või siis esitada vestluse järgselt kirjalik ülestähendus. Äkki peaks tegelikult hoopis vait olema. Ongi juba liiga palju räägitud.