Mind on süüdistatud...

…inimestes sääsetõrjevahenditesse usu kaotamise õhutamises. Tegelikult on nii, et igaüks võib ju uskuda millesse ja mida tahes ning pole minu asi seda kahtluse alla seada. Osaliselt iseenese veenmiseks, aga ka hingerahu tagasitoomiseks, otsustasin korraldada inimkatse. Et katse vastaks normidele, leppisin iseendaga kõigepealt kokku ja tegin niinimetatud kontrollvariandi. See tähendab – läksin aiamaale rohima ilma igasuguseid sääsetõrjevahendeid kasutamata. Päike paistis lagipähe, ilm oli tuuletu ning temperatuur üle mõistuse kõrge, ühesõnaga üks korralik suvehommikupoolik, mistõttu sääskede toidulaud oli tohutu tänu minu paljastatud kehaosadele. Vereimejate kohalesaabumiseks kulus umbes paar minutit, misjärel nad oma soojalokaatoritega minu asukoha kindlaks said määratud ning hordidena kohale lendasid. Pidasin vastu nii minutit kümme. Tagajärjeks pool meetrit rohitud porgandipeenart ning mullased käejäljed kõikjal palja ihu peal. Ühel korral lendasid eest isegi prillid, sest paar sääsemammat otsustasid lausa minu silmamunadest vere välja pigistada. Kõrva lennata proovinud sääskedest ma ei hakka üldse rääkimagi. Läksin siis tuppa, pesin suurema mulla maha ja määrisin ennast ülepeakaela kokku sääsespreiga, millel nimeks DIFFUSIL REPELLENT. Pakendil on kirjas, et mõjub vähemalt 4 tundi või kuni pesuni. Õujeeee, nii kaua mul ei lähegi nende peenardega… Asusin julge hundi kombel uuesti porgandimaimukeste puhastamise kallale. Nii paari minuti pärast kuulsin tuttavat sääsesümfooniat ja jõudsin juba mõelda aja suhtelisuse peale, et kuidas võib mõnel juhul neli tundi võrduda paari minutiga… kuid minu õnneks tegi sääsed mu ümber paar tiiru ning siis lahkusid parematele jahimaadele. Küllap olid nad hämmastunud selle soojaverelise olevuse olemasolu peale, kes arvatavasti lõhna tõttu ei osutunudki söödavaks. Nii lihtsalt siis käiski see iseenese arvamuse valeks osutumise tõestamine! Sääsetõrje siiski toimib! Järgmised kümme minutit töötasin õndsas vaikuses, nautides päikese praadimise tõttu kehalt erituva tõrjevahendi aroomi. Ümber minu põrisesid ainult mingid punased põrnikad, kes muide on mind viimasel paaril päeval hämmastusse ajanud, sest ma ei mäleta, et oleksin nii tohutuid põrnikapilvi oma aias eelnevatel aastatel kohanud. Küllap on maailmalõpp lähedal. Jõudsin veel mõelda ka mõningatele muudele apokalüpsise nähtudele, kui avastasin, et minu ümber on kogunenud üsna arvestataval määral väikeseid tüütuid kärbseid, kellele küllap minu ihulõhnad meeldima olid hakanud, sest nad otsustasid mind aktiivselt oma lennuväljana kasutada. Esimesed mullajäljed tekkisid käsivartele. Veel veidi aega kulus enne kui esimene sääsk leidis üles koha minu kehal, mis tõrjevahendist puutumata oli jäänud. Varbavahe nimelt. Piisas sellest esimesest torkest, kui sääskede suhtlusportaalis levis kulutulena uudis – see esialgu teiselt planeedilt pärit olevana tundunud olevus ei olegi tegelikult tulnukas, vaid täpselt seesama verest küllastunud inimene kes ennegi selles kohas asus. Lühikese ajaga olin taas sääskedest ümbritsetud ning pärast veerandtunnist vehkimist käte ja jalgadega, pea raputamist ja kobestamisrehaga äigamist paremale ja vasakule otsustasin lugeda eksperimendi lõppenuks. Kui ma just ei konstrueeri endale mesinikukostüümi, siis võib minu porgandeid, herneid, ubasid ja maasikaid varsti umbrohu ürgmetsast leida. Teine võimalus on muidugi ka, aga see võib lõppeda minu tähtsusetu ja kõhetu, verest tühjaksimetud keha leidmisega peenarde vahelt… Aga teie, kallid inimesed, ostke ikka sääsetõrjevahendeid, sest kümme minutit on parem kui mitte midagi ja keegi peab ju peenraid ka rohima…