Puslemaania...

…on maailma parim kiiks aja mahavõtmiseks. Harjutamiseks sobivad algajatele mõeldud kergema raskusastmega pusled, mida meie kodus leidub nii umbes poolesaja ringis ning millede tükkide arv varieerub 40-120 vahel. Selleks ei kulugi eriti rohkem aega kui paar tunnikest. Harjutada võib näiteks kord nädalas. Asi muutub aga tunduvalt tõsisemaks siis, kui laua pealt sulle tuhatkond ebamäärast värvipilti vilgutavat puslesilma vastu vaatavad. Siis sa tead, et su aeg on müüdud ning pole mingit pääsu, enne kui oled suutnud need nagadega tükid omavahel kaunilt korrapäraseks pildiks kokku panna. Mäestikumaaliks või tundramaastikuks või inglise maamajaks, mille ümber lilledesse uppuv aiakene, või punavalt merre kaduvaks päikeseloojanguks… Paar korda aastas see haigus meie pere naiskondlasi ikka tabab. Tõe huvides pean muidugi nentima, et ka meie meeskondlasest ainuesindaja nakatub vahel sellesse tõppe ning tema osavate käte all on nii mõnedki sajad pusletükid oma saatusest ettemääratud koha leidnud. Sealjuures on kõige kummalisem see, et puslemaania sai tegelikult alguse just sel ajal, kui seesama nimetatud meestegelane minu kõhus oma varbaid lutsutas. Kuna noil aegadel Eesti tingimustest Soome heaoluühiskonda saabumine hulgaliselt vaba aega tekitas, siis tuli seda ju millegagi täita. Sestap otsustasin ühel hetkel Rovaniemi Kierrätyskeskusest, mille eestikeelne ekvivalent oleks praegusajal vist Taaskasutuskeskus, koju tassida sületäie imeilusate piltidega puslesid. Ja nii see saatus oma sõrme vibutas. Üritasin kõht toolide vahel ripakil tundide kaupa mõistatada, kuhu ometi ma need mittemidagiütlevad kõik-täpselt-ühesugused laigulised tükid asetama peaksin. Vahetevahel tundus, et mitte mingi imevalemiga pole neist võimalik sellist pilti kokku saada nagu karbikaanelt vastu vaatas. Ometigi said kõik pusled tehtud. Kümneid kordi. Kaunimad neist on siiani alles ning ootavad ikka ja jälle seda hetke, mil maania kallale tuleb. Üks tuhandesilmaline on praegugi mu laua peal laiutamas. Kuigi see polnud mina, kes ta karbist välja päästis, aga ega haigus sellest ei küsi. Mis teha, kui ei ole seda arukest…