…minu paar aastakümmet kestnud sünnipäevafoobia. Mingil põhjusel hakkasid mu sündimise päevad ühel hetkel kiiva kiskuma, pakkudes mulle igasugu äpardusi ning ebameeldivusi. Selliseid esmapilgul võib-olla tühiseid ja naeruväärseid torkeid, mis siiski suutsid meeleolu ära rikkuda. Kuni ühel hetkel ma otsustasin, et enam ma oma sünnipäeva ei oota. Mitte et mul oleks õnnestunud seda päeva vahele jätta, sest lapsed ja sugulased ning kõik sõbrakesed ikka tuletasid mulle meelde, et olen jälle aasta vanemaks saanud. Ning mõned sünnipäevad on küll täiesti totaalselt unustamatud välja kukkunud. Nagu näiteks minu kolmekümnes, mida me tšikkidega Jõgeva restoranis tähistasime ning afterparty’ks Löweni baari kolisime, et seal siis kella kolmeni tantsu lüüa. Naerdes end haigeks ning tundes end kaheksateistkümnestena (nagu meil muide igal sünnipäevapeol juhtub!). Siiamaani meenutame kõik seda sünnipäeva heldimuspisarad silmis. Mis sest, et vahetult enne pidusse suundumist korraldas ühe mu pereliikme vastutustundetu käitumine keldris torude purunemise ja uputuse, mida ma siis tundide kaupa likvideerima pidin, mööda küla torumehi taga ajades ning pead murdes, kuidas ma ilma veevarustuseta maja kütta saan, kuna õues paarkümmend külmakraadi valitseb… Palju õnne. Samas olid mu lapsukesed mulle üle andnud kolmkümmend omatehtud sünnipäevakaarti! Olen sünnipäevadeks saanud nii tohutult palju südamlikke kallistusi ja häid soove, fantastilisi ja erakordseid kingitusi ning alati tundnud, kui vajalikud on mulle mind ümbritsevad inimesed. Ometigi… üritasin aastakümneid oma sünnipäeva tulekut mõtetest eemale tõrjuda. Kuni selle viimase korrani. Inimene kujundab oma reaalsuse ise, eksole. Kui ma pidevalt kardan, et mu sünnipäev mulle taas mingi äparduse korraldab, siis nii ka juhtub. Sel aastal otsustasin, et ei mingeid hirme. Sünnipäev on päev nagu iga teine, lihtsalt selle vahega, et mingil põhjusel pööravad inimesed mulle veidi rohkem tähelepanu. Ning selle tähelepanuga kaasneb tohutu energia ülekanne, nii teistelt minule kui vastupidi. Tuleb siis hoida seda energiat positiivsena, mitte südamevärinaga oodata, millise nurga tagant pahandused välja hiilivad. Ja tegelikult ma tõesõna lausa ootasin seekord oma sünnipäeva. Ma nii tahtsin juba nelikümmend neli olla. Milline maagiline number - 44. Ma jääksingi seda kordama, seda aastat ma mõtlen. Arvatavasti saan ma järgmine aasta jälle 44… Nõndaks, Saatus, millega sa mind üllatad, mida on sul varuks selle aasta jaoks? Anna tulla, mina olen valmis, mul on nii palju armastust tagataskus…
No comments:
Post a Comment