Järjekordne ekstreemtingimustes esinemine...

…õnnelikult üle elatud. Oi seda õnne, mis MeieMarikeste õuele nüüd kokku voolama hakkab. Titeõnne on meile viimasel ajal juba kuhjaga antud, mine tea missugust jahiõnne see neitsist jahijumalanna Diana, kelle poole me täna kummardasime, meile saata võib. On ju jahiõnnegi mitmesugust.... Igatahes andis meie tantsurakuke täna endast parima, et mühiseva lõkke ümber lendlevaid sädemeid ignoreerides üks korralik loits maha loitsida. Jahimehehakatistest pealtvaatajate hulk erilist vaimustust küll üles ei näidanud ning kui aus olla, siis jätsid naised neid ikka üsna külmaks, kuid eks neil olid kõhud tühjad ja ihud sauna järele hellad. Tantsumehed ja jahimehed vist ühe mütsi alla eriti ei mahugi… Iseasi kui me näiteks keset telki napis riietuses postitantsu esitanud oleksime. See oleks nähtavasti elevust missugust tekitanud :) Meie seevastu aga taarusime korralikult sissepakitud kubukestena Vändra metsa karutantsu ning seda Saaremaa läänemerelainete lugu, mille pealkiri mulle kohe mitte kuidagi meelde ei jää. Sellest hoolimata sain mina oma tunde siiski kätte. Esiteks loitsisin ma elus esimest korda ning minule kui kuukummardajale lisas paraja annuse vürtsi taevaserval pikutav müstilise kumaga kuusirp, kes unisena Jupiterile silma pilgutas. Teiseks olid tänaõhtused tantsuharjutused Laiuse lossivaremete lumistel küngastel minu jaoks veidike nostalgilise maiguga. Sain ma ju nii umbes aasta tagasi sealsamas tuule ja tuisu ja keerlevate lumehelvestega võideldes oma esimesed tantsuristsed rahvatantsijana. Kuhugi aegade liiva on märkamatult kadunud kogu aasta jagu päevi. Rahvatantsijaks ma ennast nimetada veel ei julge, kuid seda tean ma täpselt, et esinemisega kaasnev fantastiline enesetunne ületab sajakordselt sellised tühised probleemid nagu külmast tundetud varbad, mida pärast pool tundi sooja duši all leotama peab, et nad jälle olemas oleksid, suitsukana tunde, mis tekib, kui enda juukseid nuusutada, mikroskoopilised põletusaugud jope käistel ja pontšol ning totaalse läbikukkumisega lõppenud katse postiga pilti teha. Võrnost ei hakka ma üldse rääkimagi. Ja Rita, sa ei taha teada, mida me Mallega ette kujutasime pärast sinu autost vabastamist ’kollaste laternate’ tänava alguses. Oo Diana, sina oma kuusirbi ja vibu ja hirvesarvedega, kes sa Skorpionil vaprat jahimeest Orioni hammustada lasid, hoia siis meid külma ja kuuma trotsivaid Marikesi ning saada meile kergeid tantsujalgu ka tulevateks aastateks!