…kui ta juba mitmendat ööd järjest minu unenägudesse väikeseid lapsi saadab. Minu enda uusi väikeseid lapsi. Tegelikult ühte ja sedasama tundmatut väikest tüdrukbeebit näen ma järjekindlalt unes. Ja ta on minu oma. Osaleb täieõigusliku pereliikmena meie unestes toimetustes ning ilmutab alla aastase lapse kohta erakordset kõneannet, ehk siis lobiseb minuga. Unes. Igal hommikul ärkan selle igatsusest pakitseva tundega, mis mind ikka tavaliselt valdab, kui ma pisikesi lapsi näen. Ma armastan väikeseid lapsi. Neid päris beebisid. Ja rasedaks olemine on minu jaoks alati olnud maailma parim aeg. Seda tunnet, mida minu sees kasvav inimolend minus tekitab, ei anna võrrelda mitte millegagi. Ja ausalt öeldes, ei oleks mul tunnete tasandilt lähtudes mitte kõigevähematki selle vastu, et veel vähemalt ühele lapsele emaks olla. Aga… Me kõik jääme vanaks… Ja ma pean seda endale ikka ja jälle meelde tuletama, et ma ei ole enam nii noor nagu ma tahaksin olla. Pealegi läheb lapse tegemiseks vaja veidike rohkem kui ainult minu tahe ja soov… Peaks vist teatepulga oma lastele üle andma. Suunduma uutele jahimaadele ja avastama, mis tunne on olla vanaema… Alateadvus – näri seda :)
No comments:
Post a Comment