…hakkab ilmutama tüüpilisi pikaajalise kooselu märke. Näiteks ütlesin ma endale juba mitu päeva tagasi, et vannitoa kraanikauss on umbes ning köögi kraan pritsib. Aga kas mu elukaaslane tegi asjad kohe korda? Oh ei, läks ikka mitu päevakest, enne kui probleemid ära kõrvaldati. Samasugune ignoreeriv suhtumine valitseb juba pikemat aega minu palve suhtes saunaruumi vallutanud pudelid poodi tagastada. Kaua ma pean neid musti kolisevaid kilekotte taluma. Pealegi on see ju puhas raha ja ta saaks selle kõik endale kui töö tehtud on. Õues lumehanges kükitava prügikasti väljakaevamist pole vist mõtet enam meelde tuletadagi… On ikka laisaks läinud see minu igapäevane kaaslane. Istuks ainult mõnusasti sooja teki all diivani peal ja vaataks vanu filme. Hea veel, et õlut pole jooma hakanud. Kohvi ja tee ja kakaoga võin ma veel leppida. Aga see pidev näksimine ja endale õhtul praekartulite praadimine tuleb küll ära lõpetada. Mina seda varsti enam välja kannatada ei jõua. Annan lahutuse sisse, vaadaku ise kuidas hakkama saab… Kuigi jah, kes teda ikka tahab. Küllap tuleb siis leppida nende ealiste iseärasustega ning rahumeelselt üheskoos vananeda. On vähemalt kellega juttu puhuda. Ja eks ta ise viriseb minu kallal ka pidevalt, küll ei meeldi talle minu riietus või juuksed või siis ütleb, et olen paksuks läinud. Tule taevas appi! Mis ta mõtleb, et ma igaveseks ajaks igavesti kahekümneseks jään või! Vaadaku parem ennast… Aga tegelikult on täitsa tore see meie kooselu. Ja ma ei ole hulluks läinud. Vastupidi – iseenda kõrvaltvaatamine on väga tervendav, hoiab mõistuse teravana. Tunnetest ma pigem siinkohal ei räägi…
No comments:
Post a Comment