Nii väga tahaks vahele jätta...

…need päevad, mil ma juba esimesest hommikuhetkest tunnen, kuidas asjad vasakule viltu hakkavad vedama. Ei aita peegli ette seismine ega endale sisendamine, nagu ma saaksin kõigi vajalike päevaste toimetustega suurepäraselt hakkama. Ei tule naeratustki, rääkimata fraasist „ma-olen-ilus-tark-ja-võimekas“… tuleb kaootiline rabelemist-unustamist-kuhjumist-sekeldamist täis päev, mille lõppu ei paista kusagilt. Tahaks poole pealt kinni panna, zip-faili teha ning ajuarvuti mittekasutuselolevasse soppi ära peita. Selge see, et vigadest tuleb õppida. Vahel saab kohe mitu aastat neist vigadest õppida. Sest vigu ja möödalaskmisi toovad sellised päevad rohkem kui Digiretsepti programm. Kohe häbi hakkab. Pole kellegi süüks ka ajada. Kaua sa ikka oma  vana kanapead või lumesadu või Eesti Energiat süüdistad… Kui ikka ei ilmu ühtki veidikenegi arvessevõetavalt arukat mõttekillukest sealt ajukurdude vahelt, siis tuleb inimeste seast ära minna. Toanurka maha istuda ning oodata, millal jälle inimeseks saab. Aga kuidas sa ütled oma kokkulepitud kohustustele „head aega, ma täna pole kättesaadav“ ja ennast välja logid. Teised ju arvestavad sellega, et sa teed ja oled ja jõuad ja aitad ja käid nagu kellavärk. Pole vahet kas patareid tühjad või aku nõrk või retseptorite vastuvõtuvõime puudub. Ise oled äpu. Ja tegelikult on maailmal täitsa ükstapuha, milline on sinu enesehinnang, peaasi et sa selle ilma „ilusatele-tarkadele-võimekatele“ jalgu ei jää ja neid ei sega. Palun vabandust.