Minu elu on seiklus

Sellele äratundmisele jõudsin ma muidugi juba aastaid tagasi. Praegune asjade seis on ainult järjekindlalt teoreemi tõestamas. Ehk siis MOTT, nagu minu kunagine klassijuhataja ja matemaatika õpetaja öelda armastas. Pole tarvis oma lähedasi maha jätta ja seljakotiga välismaale seikluste jahile minna, sest tegelikult on pisike seiklusemoment meie kõigi igapäevatoimetustes täiesti olemas. No võtame näiteks kasvõi pärast tööd toidupoest läbi hüppamise. Pole ju mingit mõtet endale miskit nimekirja peas valmis mõelda, et mida ma kõik nüüd seal kodus vaaritaksin – alles poeriiulite vahel seigeldes selgub, mida on, mis hinnaga on, kas vanaks läinud asju on ning kas täna üldse midagi süüa saab. Suuremat analüüsi vajaks muidugi tõsisemat sorti šoppamine, s.t. ekstreemspordi nime vääriline laste riiete ja jalanõude taga otsimine. Kui vanal heal nõuka-ajal tugines see sport pigem juhuste kokkulangevusele ning poemüüjatest tuttavate arvule, siis tänapäeva ’kaubaparadiisi’ tingimustes meenutab see slaalomit ehk siis vingerdust eri poodide riiulite vahel, üritades mitte asju põrandale ajada ning vahete-vahel isegi õnnestub poest väljuda vajalik asi seljakotis… enamasti siiski mitte. Ja kuidagi üsna ruttu tuleb uuesti jahimaadele sukelduda… Aga minu viimase aja suurimaks seikluseks on osutunud tööle ja koju tagasi saamine. Nende nelja nädala jooksul, mil ma jälle ühiskonnale kasulikuks olen tunnistatud, on mul hommikuti päris mitu seiklusemomenti esinenud. Ühel korral pidasime hinge kinni, kas autoga ikka lähimasse bensiinijaama jõuame, või tuleb viimased paarkümmend meetrit autot käekõrval jalutada. Paar hommikut tagasi jalutasimegi koos autoga nii kaua kuni aku siiski meie õnneks auto käivitada otsustas. Mustal teisipäeval üritas valge rekka meid teelt pühkida ning ühel hommikul jõudsin koolimaja uksest sisse koos kellahelinaga. Koju olen sõitnud päike silma siramas nii, et teed ja vastutulevaid autosid pidi seitsmenda meelega tajuma, või siis pilkases pimeduses mannapudru taolises udus, kus nähtavus viis meetrit… Täna näiteks jõudsin Mustvee bussijaama täpselt bussi väljumise ajaks ning ei julenud hingata enne, kui bussiuks minu järel sulgus. Ja talv pole veel alanudki… Täiesti omaette tähelepanek on aga see, et nelja nädala jooksul on mind hommikuti bussis ainult kolmel korral sama bussijuht tervitanud - maa tuleb täita bussijuhtidega? Ja no üsna loomulikult kaasneb sügisel koos pimeduse saabumisega ka tavapärane seiklus mustas kotis vahetult pärast majaesise valgustuse mõjuväljast lahkumist, olgu siis tegu hommikuse bussile kiirustamise või õhtuse trenniminekuga. Nendest üllatustest, millega mu enda kodakondsed mind kostitavad ning mis tavaliselt etteaimamatuteks seiklusteks kujunevad, ei maksa üldse rääkidagi… Kõigele lisaks on mul arvatavasti välja arenemas mingi kuues meel, sest kui ma nädal tagasi Postimehest Tallinna jõulukuusest lugesin ja pilti vaatasin, siis nägin seda vaimusilmas ümber kukkumas ning jõudsin juba mõelda mis kõik juhtuks, kui see tõepoolest ümber kukuks… Ja mida ma siis nüüd täna mõned minutid pärast kojujõudmist näen – kukkuski ümber… MOTT