Kes ütles...

…et eestlane on põhjamaiselt külm ja tuim tükk? Pärast eilset, müstilisel 11.11.11 õhtupoolikul toimunud ’sajandi jalgpallimatšiks’ nimetatud sündmust on see müüt küll lõplikult põrmu pudenenud. Kui mitte juba enne. Nädalaid kestnud eufooria üleskütmine nakatas jalpallipalavikku hulgaliselt neidki, kes seni rohelisel väljakul palli taga ajamisse üsna külma kõhuga suhtusid. Ikkagi meie omad mehed! Ja kogu maailm imestab jälle eestlaste edu ja üllatava esiletõusu üle. Just nii nagu suusamaailmas alles mõned lühikesed ajad tagasi, kui me kõik nagu üks mees telerite ette liimitud olime ning skandeerisime ’Andrus! Andrus! Kiku! Kiku!’…. Kommentaatorite suust kõlasid kullaläikelise medali kaelariputamise puhul taolised pärlid nagu: ’Kogu eesti rahvas on tänu meie suusakangelastele maailma silmis kõrgele tõstetud!’ See kogu eesti rahvas juubeldas siis ka meie jalgpallurite play-offi jõudmise üle täpselt samamoodi. Me ika nii igatseme selle maailma tunnustuse järgi. Ega see on üsna normaalne inimese olemust väljendav soov pälvida kiitust ja saada ära märgitud maailma vägevate telekanalites või meediaväljaannetes. Ühtlasi on see ka edasiviiv jõud. Kui ikka teoloog ütleb, et jalgpall on muutumas rahvuslikuks teraapiaks ning etendab suuremat rolli lõimumises ning sallivuses kui ükski riiklik kampaania, siis küllap see nii ka on. Kahju ainult, kui positiivsele ootusele nagu kuumale kerisele ootamatult külma vett peale kallatakse. Sallivusest ja mõistvusest pole siis enam juttugi. Parv põhja ja kivid ka peale. ’Mis ta siis tuleb siia meie õuele hüppama!’ Ootamatult oleme me kõik parimad jalgpalli asjatundjad ning kui meile ikka liiga tehakse, siis tõstame kisa taevani. Jälle uus emotsioon. Ja ei mingeid tasaseid tuimi eestlasi. Tunded on oma teekonnal ühest äärmusest teise, eufooria asendumas mässumeelsuse ning vihaga… et siis haarata kinni uuest lootuskiirest – meil on ju veel üks võimalus näidata, mis puust me tehtud oleme… veel pole kotisuud kinni seotud… veel pole meid selle koti sees igaviku unustusse heidetud… me veel näitame sellele maailmale… Kui emotsioonidega oleks võimalik tuba kütta, siis niimoodi jääks meie energiahiiglane varsti pankrotti ning Venemaa võiks oma gaasikraanid vabalt kinni keerata. Ja mulle tundub, et kirgede üleskihutamise allikaid leidub meie armsal Eestimaal praegu rohkem kui küllaga. Tuleb soe talv. Õnneks jätkub veel ka lugemata raamatuid…