…ja krutskeid täis tegelane. Ühest küljest peaks aeg olema ju täiesti kindlalt määratletud universaalne konstant, ehk siis – minut kestab täpselt kuuskümmend sekundit igal pool, Eestis ja Austraalias, Maa peal ja Kuu peal. Mida juttu! Millal enne on tunnid ja päevad alati ühepikkused olnud. Istud õhtul raamatut lugema ja mõtled – no loen natuke enne magamaminekut, nii paar tunnikest, mitte rohkem. Siis äkitselt langeb silm kella peale ja ennäe! – täiesti märkamatult on hommik käes, kell on kuus ning tunni aja pärast tuleb tööle hakata minema. No õnneks on raamat ka läbi, aga kuhu need tunnid kadusid? Või siis, kuidas on võimalik, et minu lapsed on juba 20 ja 18 aastat vanad? Kuhu need aastad kadusid? Ometi tundusid nii mitmedki ööd ju lõppematud, kui unenappuses ja ihuhädadega lapsi süles kussutama ja lohutama pidi… ja ikkagi on see aeg läinud kui lennates. Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Tegelikult on nii, et need kakskümmend minutit, mis kokkulepitud kellaajast veel puudu on, venivad mitte ainult teokombel vaid lausa paralleeluniversumi kaudu. Mis siis veel sellest rääkida, kui sa ootad midagi või kedagi, kes ei taha ega taha tulla. Kui ootamine kestab igaviku. Igavik on selline aeg, mis hakkab tervele mõistusele. Seda pole võimalik hoomata. Mis imevalemiga siis seda mõistusevastaselt pikka ootamisaega võimalikult lootusrikkalt mööda saata? Tuleb tegeleda nende asjadega, mis aja kulgu kiirendavad, nii et tunnid minutitena tunduvad. Ja kui tuleb soov aega peatada, võib ju kella ette istuda ning vaadata, kuidas seierid sekundeid loevad… pärast paari minutit tunduvad sekundid peaaegu et seisma jäävat. Hetk kestab igaviku. Ja ma olen ikka veel siin…
No comments:
Post a Comment