…tabas mind äkitselt äratundmine, et need mõnekümne tunni vanused mõtteväljendused, mis tol hetkel minu ajukurdusid asustasid, ei pakkunud mulle endale enam mingit kõlapinda. Tundusid selliste tühiste sõnakõlksude ja asjatu täheveeretamisena. Mis omakorda tekitas hetkelise paanikahoo – äkki olen ma kogu selle blogitamise aja mingit täielikku jama kokku kribanud… virtuaalavarustesse nii umbes 130 kilobaidi jagu tühja-tähja talletanud. Ja mis kõige hullem – terve hulk mulle tuttavaid ja tundmatuid inimesi on seda mingil ajahetkel lugenud, sellega nõustunud või siis mitte, minu kirjatükkide alusel teinud põhjapanevaid otsuseid minu vaimse tervise kohta, pead vangutanud või takka kiitnud, ennast ära tundnud või siis imestanud, kuidas asjast ikka nii erinevalt aru võib saada. Küllap ka kultuuriministri kombel raskelt ohanud, et näe – jälle üks isehakanud kirjatsura, pakkumas kodukootud lugemist, tuleks ikka Internet korralikult maksustada… Jaa, ma olen täiesti nõus – kipun vahel lobisema. Maailmaasjade kallal filosofeerima. Küsimusi õhku viskama, ilma igasuguse püüdeta neile vastata. Seletan ja keerutan asja ümber ikka ühtpidi ja teistpidi nagu veeretades kuuma kartulit peost pihku. Kui mul ikka hommikust õhtuni rohkem rakendust oleks, kui peaksin endale riided selga kuduma-õmblema, kudumismaterjali ise kasvatama, ketrama ja värvima, valgeid villavabrikuid aasa peal karjatama ning neile talveks ninaesist külvama-kastma-lõikama-kuivatama, iseenda toidu omaenese kätega algusest lõpuni valmistama, sooja tuppa saamiseks puid langetama-laasima-lõhkuma ning riita laduma ja elektrivalguse tekitamiseks jalgratast väntama, siis… suudaksin ma ikkagi kõigi nende tegevuste tegemise ajal mitte sellele mõelda, mida ma parasjagu teen, vaid minu mõttelend tiirutaks kõigest hoolimata eksistentsialistlike probleemide kohal, üritades leida mingitki põhjust sellele, miks ma kõike seda tegema pean, mida ma teen. Pole parata, olen lootusetu mõtlemismaniakk. Teised peavad sellega ainult vahete-vahel leppima, aga mul endal pole kuhugi pääsu. Mul tuleb endaga päevast päeva koos elada… kui ma muidugi mingit võimalust ei leiuta, kuidas oma teise minaga veidi rohkem aega veeta kui selle igapäevasega. No see teine mina – see kes minu esimesele vastu vaidleb…
No comments:
Post a Comment