Uskumatu...

…aga Meie Marid on nüüd täisealised. Tänapäeva noorsugu tundes ei ole see muidugi mingi indikaator tõsiselt võetavuse suunas ning saladuskatte all võin öelda, et Maride puhul on tegemast puberteedi pikaealise ja raskema vormiga… Aga no nüüd võib vähemalt Riigikogu valida ning poest saab ka lahjemat kraami kätte juba. See viimane tuli mulle muide mingi aeg tagasi täieliku üllatusena, et 18-aastane lahjat alkoholi osta tohib. Mina vana nõuka-aegse mõtlemisega kodanik arvasin ikka, et enne 21. eluaastat pole lapsel akoholi poole mitte mõtet vaadatagi. Aga võta näpust. Suitsu pidavat ka saama. Aga kraabitavaid lotopileteid ei tohi alla 16-aastasele mitte müüa… See selleks. Tegelikult oskavad Marid end vahete-vahel päris kenasti ülal pidada ning pisukene naerupisik peabki üsna loomulikult igas toimetuses peituma. Oleme üsna asjalikud ja krapsakad teismelised, mis sest, et mõned tantsupisikuga korralikult nakatunud Marikesed on nii pika staažiga, et Maride eluiga sellest ainult poole moodustab. Ega see muidugi ei tähenda, et vanad kalad tõsisemad ja arukamad oleksid. Pigem kipub asi vastupidi olema. Olen isegi täheldanud, et minu enda lapsed mind ikka üsna kentsaka pilguga vaatavad, kui vahel pidu hoo sisse saab või kui seltskond väga ülemeelikuks läheb. Emad peaksid ju põhimõtteliselt mingitesse raamidesse mahtuma ja mitte nii väga kõiksugu seiklustest kubisevaid mälestusi heietama. Ja mälestusi tundub Maridel olevat juba paraja heinakuhja jagu. Arusaadavatel põhjustel tuleks nende memuaaride kirjapanekuks internetiavarustesse salajane ja ainult Maridele enestele kättesaadav blogi luua… Nii nagu arsti-patsiendi suhtes, kus konfidentsiaalsus on esmane ja kõige tähtsam usalduse hoidmise nurgakivi, nii ei saa ka mina oma kirjutistes kogu tõde päevavalgele tuua. Ning ausalt öeldes on nende seikluste tundeväärtus kõigile asjaosalistele endile tunduvalt suurem kui asjasse mitte puutuvatele lugejatele. Ma pole kunagi päriselt aru saanud inimeste tohutust huvist kollase ajakirjanduse ning teiste inimeste elude pisiasjade ja pikantsete seikade vastu. Elan küll külas, aga küla elust ja uudistest tean minimaalselt. Hea kui vahel sõbrad sedagi räägivad, mis küla minust enesest teab. Sest küla teabki alati palju rohkem. Ta on nagu suur ja kogenud psühholoog. Paneb kõik asjad paika, seletab kenasti ära ja siis saad ise ka aru, et näe – kuidas ma tobuke küll kogu aeg hoopis midagi muud mõtlesin, oleks pidanud kohe ’külatarkade’ käest asja uurima… Niisiis, Laiuse ’külatargad’ – ei ole põhjust paanikaks. Täna õhtul Laiuse Enveko saunas oli lihtsalt sünnipäev, Marid said 18-aastaseks, ei olnud kutsutud prominente, ei stripparit ega tellitud catering-teenust. Ise tegime, ise sõime ja ise oleme nüüd täitsa korralikud täisealised Marid. Nõnda.