…või siis on Laiuse kirikus pooleaastaste intervallide järel toimuvad kvaliteetkontserdid minu jaoks nii tavalisteks saamas, et ei suuda enam hinge värisema panna. Ärge saage valesti aru. Tänane kontsert oli aus, Ivo Linnal ikka veel korralik lauluhääl, mis kiriku helisema paneb ning Margus Kappel juba teine Eesti vaieldamatult kõige parem klaverimängija, kes Laiuse kirikus üles astunud. Esimeseks loen Laiuse rahvale peaaegu et omainimeseks saanud Olav Ehalat… Jõuluootust täis muusikahelid suutsid väga edukalt unustama panna, et väljas mitte lumiselt valge pole vaid hoopis kõlevihmane sügistorm möllamas on. Kusjuures kirikus oli üsna soe, kui mitte arvestada külmetavaid varbaid, aga see kuulub kõik kirikukontserdi juurde. Aegade algusest saadik koostööd teinud muusikute duett mõistab üksteist poolelt pilgult ning selline vahetu ja veidi humoorikas suhtlemine nii omavahel kui publikuga toob alati südamesse sooja tunde. Tuntud ja kaasaümisemist võimaldavad laulukesed ainult võimendavad seda tunnet. Täna olid minu hingekeeled nähtavasti kas siis liiga roostes või kuhugi sügavale peitu pugenud. Ainukesena jäi hinge kõlama Kait Tamra imeilus „Oma saar“. Selle laulu loomise juures on kohe kindlasti jumalik hingus mängus olnud ning selle sõnad on meditatsioon omaette: „Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev… Leida kõike võid sa oma teelt, leia hing enda seest…“ Minu ajavood kandsid mind hetkega tagasi Laiuse kultuurimaja hiilgeaega, mil näiteks selline bänd nagu Rock-Hotel lavalaudadel üles astus, Linna peaaegu samasugune välja nägi kui täna ning mina noor ja roheline olin… või siis meenus mulle musitseerimist täis bussireis sellesama seltskonnaga Tallinnast Tartusse, mis tähendas põhimõtteliselt tee peal kogu repertuaari läbi laulmist… Ehmatusega tajusin, et kõik see polnudki mitte alles eile, vaid kuskil 25-27 aastat tagasi. Olen ma oma hinge üles leidnud sel otsimise teel? Või ongi nii, et „elus hüüdma sa ikka jääd, püüad püüdmatut saart…“ Jah. Hüüan ja püüan. Laulan ja luuletan. Vahel hakkab hing helisema ka ja siis tundub, et olen ta hetkeks leidnud… misjärel ta jälle vaikselt uttu kaob, saatjaks üksiku linnu karje… see lind olen ma ise.
No comments:
Post a Comment