Jaitsakamennaja daroga...

…viis mind koos Marikestega laupäeva hommikul lapsepõlveradade suunas. Ehk siis Sigulda mägede poole. Lapsepõlves kuulusid need mäed, puust kepikesed ja allikaveega koobas minu igasuviste meelelahutuste hulka. Sinna sai reisitud nii külgkorviga mootorrattaga, kui hiljem Zapaka ja Moskvitšiga. Seekord siis riivasime Siguldat põgusalt oma tantsuturneel Allaži sõprade juurde. Tegelikult olen seal Allažis korra varemgi käinud, ajal kui Laiusel õpetaja ja projektijuhi leiba sai söödud, tookord oli tegu suurema seltskonnaga ning kuna vist ka valla rahvas kaasas oli, siis tutvustati meile kohalikke asutusi ning öömaja pakuti voodi ja duširuumiga majas. Seekordne väljasõit oli väheke ekstreemsema olemusega ning pean tunnistama, et kui me pärast pikka loksumist tillukeses bussis Allaži kultuurimaja ette jõudsime, olin vähemalt mina küll üsnagi suures hämmelduses. No kujutage ette, et on üks üsna räämas roosat värvi maja künka otsas keset mittemidagit ning sa tead, et paari tunni pärast pead sa seal esinema. Tekib küsimus – kellele? Kas kolm inimest tuleb vaatama? Kas magamiskotid tuleb sinnasamma saali põrandale pärast laiali harutada? Pisike paanikamoment puges naha vahele, kui külmast õhust küllastunud laval proovi tegemise katse ajal ei ühildunud meie muusikaplaat kohaliku helitehniku arvutiga ning plaati mängima nõustunud masinavärk tegi seda liikuvas tempos, ehk siis vahepeal kümnendiku võrra aeglasemalt ja siis jälle kiiremini… Õnneks vajas nähtavasti harva kasutatav plaadimängija lihtsalt soojendust ning edaspidi olid kõik tempod õiged. Väheke kummaline vaatepilt oli küll, kui helitehnik helitugevuse sättimiseks kõrgete kõlarikastide taha nuppe kruttima pidi ronima, aga eesmärk pühitseb abinõu ja kontserdi ajaks olid asjad paigas. Ka minu teine hirm seoses pealtvaatajate nappusega jooksis täitsa tühja, sest selleks ajaks, kui me ülekorruselt rahvariide vormis alla jalutasime, oli saal rahvast täis. Ja mitte ainult teisi esinejaid, vaid täitsa ’tavalised’ küla inimesed olid platsis. Kontserdi eel ja ajal selgus mulle aga täie tõsidusega, et minu pärast oleksid mind ümbritsevad inimesed võinud väga vabalt ka hiina keeles rääkida, sest nii palju kui ma ka ei püüdnud, no mitte ühtegi kasvõi vähekenegi mõne ’kultuurkeelega’ sarnast sõna ma läti keelest üles noppida ei suutnud. Saldejums ja alus ja Igaunija ei lähe arvesse :) Aga õnneks on tantsukeel rahvusvaheline. Läti rahvatantsud on enamikus ikka palju krapsakamad kui meie omad, seekord oli siiski ka kohalikel gruppidel veidi rahulikemaid tantse ette kanda, sest meie läksime ju oma esimesele selle koosseisuga toimuvale välisturneele päris raske repertuaariga. No ega ikka ei mõtle välja küll, mida see ’aiaäärne’ öelda tahab, kui sõnadest aru ei saa ja koreograafia ka suht keeruline välja joonistub. Pärast etendust toimunud tantsulka ajal ütles nii mõnigi läti tantsija, et meie kaks ülejäänud tantsu – Vigala reilender ja Kodu – olid niisamagi kenad vaadata, aga Aiaäärne tuli neile ’ära seletada’. Veel kostus kommentaare, et eesti naised tantsivad küll kenasti, kuid nad on nii väikesed… ei no, paar tükki meie rühmast on jah nagu väheke alaealise mõõtu, aga üldiselt oleme ikka täitsa kobedad naisterahvad kõik :) Aga üks asi, millest läti mehed aru ei saanud, oli see, et kuidas ikka saab üks kollektiiv ollagi ainult naisrühm. Mis tähendab, teil polegi mehi? Kuidas te ilma meesteta tantsida saate? Võtsite endile uusi liikmeid ja need tulid ka ilma meesteta või? No tee siis selgeks, et Eestimaa on paksult täis ainult naistest koosnevaid tantsutruppe ja et meil sel suvel kogunisti Naiste Tantsupidu toimus… Lätis igatahes meestest puudust ei ole ning õhtuse tantsulka ajal oli põrand kohe esimeste ’elus’ bändi tekitatud muusikahelide peale tantsupaare täis ning ega siis kaunid ’Igaunu meitenes’ ei saanud ka kaua müürilillekestena laua taga istuda. Omaette vaatepilt olid pärast tunde kestnud tantsumaratoni meie kingad… kui saalis oleks tolmutermomeeter olnud, siis nähtavasti oleks see pihtas-põhjas näidanud. Kogu selle rõõmsameelse ja positiivsust õhkuva seltskonna võitlus tegelikkusega tuli aga välja hoopis hiljem, hommikul meie perenaise Aelitaga kohvilauas juttu puhudes. Kui paari aasta eest valdade ühinemisel otsustati ’võimukandjate’ poolt, et Allaži kultuurimaja mitte enam vaja pole, sest mida selle eelmise sajandi algul rahva raha ja higiga ehitatud majaga ikka peale on hakata, siis tehtigi kultuurimajale ots peale ning uksed kinni. Pole teil vaja siin mingit kultuuri teha, minge käige valla keskuses kultuuri tegemas… Allaži inimesed aga tundsid, et nendel on oma kultuuri ja ajaloo hõngu täis maja kohe kindlasti tarvis, kutsusid rahva kokku, tegid talgud, seadsid ’kõiketeadvad’ valitsejad fakti ette, et nemad oma kultuurimajast ei loobu…. Ning said oma maja tagasi! Isegi elektriküte pandi sisse. Tänu Aelita ja tema mõttekaaslaste vaprusele oli meil ka nüüd koht, kuhu esinema minna ja meie oma eestimaist kultuuri kaasa tuua… Kui Aelita oma trupiga eeloleval suvel meie juurde külla tuleb, kuhu on siis meil neid kutsuda? Laiuse kultuurikants kummitab keset küla juba rohkem kui kümme aastat… sest me ei võidelnud selle eest… niimoodi vaikselt me siis hääbume. Nõrkus on su nimi Raine… häbene nurgas…