Aasta viimastel päevadel...

...tuleb ikka pisut targutada, sorry - kokkuvõtteid teha, onju. Kõik teevad ju. Raamatupidaja näiteks leiab kokkuvõtteid tehes, et oi, teil on koolil veel täitsa mitusada eurot võimalik kulutada arvutite ostmiseks... ja läheb siis südamerahuga kolmeks nädalaks puhkusele, jättes teid totaalselt ilma võimalusest neid ka tegelikult osta. Õpetaja vaatab heal juhul oma südame sisse ja leiab, et äkki neid viisi sai ikka liiga vähe ja no mida see üks kaks ometi ära eksinud on... või siis on vastupidi... pigem vist vastupidi :) Nihilistid üritavad enne aastavahetust üksteisele ikka nii korralikult ära panna, et tundub, nagu nõiaennustused hullult kirglikust ja konflikte täis aastast 2015 hakkavad täituma juba enne õiget aasta vahetumist. No ja rahvatantsija üritab siis möödunud aasta suuremad ja pisut väiksemad koperdamised ja ämbrisseastumised tasapisi näppudel üles lugeda. Hea on, kui kahe käe sõrmedest ikka jagub. Vahel läheb rahvatantsija nii hasarti, et enam ei mäleta, kas mainitud äpardus, sorry – sündmus, oli eelmisel või üle-eelmisel või hoopis viis aastat tagasi. Aga mis südames, see meelel. Ei ole siin midagi nii, et kõige häbiväärsemad teod saab vahelt välja lõigata – alati on nii, et kõrval on tunnistajad ja neil on tavaliselt meeles ka niskesi asju, mida sina ise oma mälusopist küll ei leia. Otsi või tikutulega. Aga õnneks on ikka ka häid mälestusi ning eelmise aasta suur tantsupidu jääb ikka kauaks hinge kriipima, mis sest, et televaataja seisukohalt võttes on üsna lootusetu aru saada minu emotsioonidest nõretavatest kirjatükkidest – a la ’oli ikka nii vägev tunne peal, et olin tantsuetteaste lõpuks lahustunud universumi algosakesteks’! Mismõttes! Ah midagi te seal väljakul tegite jah, aga ega me eriti hästi aru ei saanud ja suurema osa tantsupeost nautisime hoopis pillimehi suures kaadris... Tegelikult tuleb tunnistada, et see viimane aasta sai tantsust ikka päris korralikult poppi tehtud. Isegi paar vastutusrikast esinemist ja muidu tähtsat momenti tehti ära ilma minuta. Viimasest kuust rääkimata. Eks järgmine aasta näitab, millises tantsus mul kohta ei ole (tegelt ma juba tean, millises), kus on augud liiga väikesed (niiet isegi minu olematud rinnad ära ei mahu) või siis tuleb rahva ette minna sootuks nigelate oskustega (peaasi kui küsimusele - mis tantsu te tantsite - suudaks ääretult võrgutavalt vastu naeratada). Mis parata, isegi mina oma hüperaktiivsuses ei jõua alati igale poole. Ning kui nüüd sujuvalt uue aasta lubaduste poole liikuda, siis pole ma sugugi kindel, kas ülejärgmise aasta naiste tantsupidu mind Jõgeva staadionil üldse näeb. Ärge saage minust valesti aru, eks mulle ikka meeldib paar korda nädalas ühtede kädistavate naisolevuste juurest õhtuks teiste juurde üle kolida ning memuaare kirjutada, aga... kui see tantsupidu ikka juuni alguses aset leiab ning mul sel ajal kooliõpilastel eksamiperiood on, pean ma oma kaine mõistusega töö ja hobi vahel valima, onju. Et vältida aastalõpukommentaarides tõdemust – tahtsin parimat aga välja kukkus nii nagu alati. Sest minule see Tootsi värk ei meeldi, no et kui kõike teha ei jõua, siis tee pool... Tuleb ikka hingega asja juures olla ning endast vähemalt 200 protsenti anda. Ja kui nüüd uue aasta ennustusi päris tõsiselt võtta tahaks, siis peaks mulle üks rüütel valgel hobusel saabuma ning kirelõõmad lõkkele lööma ning uusi elamusi sadama nigu varrukast ja elu muutuma huvitavaks ning väljakutseid pakkuvaks... Oot-oot, mismõttes alles uuel aastal? Mul ongi juba selline elu. Vähemalt viimased kümme aastat juba! Olgu siis – sadulasse ja valguskiirusel edasi! BRING IT ON!

Kassi nurr...

...väsinud põlvedel

Pannkoogid mee ja piimaga

Pihkulibistatud sõbrakäsi just siis kui seda kõige rohkem vajad

Kevadhommik, mil ärgates märkad, et kõik on äkki roheline

Silmside hingesugulasega kaubanduskeskuse eskalaatoril

’Never gonna give you up...’ Henri

Universumi jõujoonte keskpunkt Laiuse mäel

Ema pilt rahakotis

Lapse varbad minu süles

Uppumise hetkel saabuvad kolm kaunist sõna – how are you?

’Kui sa ära sured, emme, siis ma nutan oma elu lõpuni...’

Päikesepaistel suletud silme taga lendlevad merihobud

Jututunnid Jupiteriga kas siis mäest alla või üles

Igast rakust läbi voogav muusikapala

Suvine soe hetkega läbimärjaks teev paduvihm ja välk pea kohal

Hetk, mil võhivõõrasse kohta jõudes tajud – oled koju saabunud

Hispaania kohv cafe con leche

’ilma teieta on koolis nii igav... nagu tühi oleks, või midagi puudu’

Tantsuetteaste lõpp, mil oled lahustunud miljoniks algosakeseks

Nahkhiire lend õhtuhämaruses

Kallistus, mida oled igatsenud päevi

Hüpe lennukist tundmatusse kilomeetri kõrgusel

Ennastunustavad naeruõhtud sõpradega

Pärdi ’Peegel peeglis’ ja mind pole enam olemas

Lugematu hulk hetki. Kõik minu sees. Minu elu. 

Hispaania tuletõrjujate võrgutamine...

...õnnestus täna vist küll kahesajaprotsendiliselt, nii et ma peaksin mõtlema elukutse vahetusele. Eks see ole mulle muidugi uus kogemus, et projektis osaleb rohkem kui üks õnnetu meesterahvas või no ma peaksin siiski ütlema, et projektipartneritest suurem osa on mehi... Eksole. Kuigi mul silma tegemine nii väga kergelt ei lähe, sest prillid jäävad ju ette, on mul õnneks kaasas Rita, kellel see plõksutamine suurepäraselt välja tuleb. Igatahes on energiavahetus olemas ning jääb üle ainult oodata, mida järgmised päevad kingituseks kaasa toovad. Täna me siiski tegime ka väga usinalt tööd ning tundub, et sellest uuest projektist tuleb üks hullumeelne töörabamine... ja ma mõtlen siin all muidugi ainult iseennast. Andke andeks, kallid sõbrakesed, kes te mind nähtavasti järgmisel suvel ei kohta – ei ratta seljas, ei mäe peal – sest töö tahab tegemist. Praegu aga  naudin ma imekauni maastiku rüpes asuva Alcala antud energiat, seda vahetut, loodusest ja vanadel aegadel kokkutassitud kiviseintest õhkuvat.  Ning ootan põksuva südamega tuletõrjujat, kes meid varsti õhtusöögile viib... dream on :)

Guadairas nalja ei mõisteta, siin on draakonid platsis

no olgem ausad, olete te nii paaniliselt flirtivat Rainet enne näinud?

no kuidas sa lähed külmalt mööda...

värava alt energiat ammutamas

veel hästi ei ulata, aga kohe ulatab tuletõrjuja oma abikäe :)

Kui tundub nagu oleksid dokumentideta võõras linnas...

...siis on oluline, et ei tohi pead kaotada. Ja tuleb endale kinnitada, et kõige tõenäolisemalt oled siiski vähemalt õiges linnas. Mis sest, et hoolimata sinu mitmekesisest keeleoskusest, neid keeli siin keegi ei mõista. Ega ma tegelt ise ka ei usu, et me viimaks siiski oma Alcala de Guadaira külakesse kohale jõudsime ning suure seiklemise peale isegi hotelli üles leidsime. Kusjuures taksojuht oli tõeline džentelmen, sest temagi viibis siin esimest korda ja ta ei võtnudki selle ringitiirutamise eest raha. Kes ütles, et hispaania taksojuhid on mitteusaldusväärsed :) Eks seiklemise juures olegi kõige olulisem säilitada huumorimeel ja teha kriitilistel hetkedel ebasobilikke märkusi. Näiteks kui olete Amsterdami lennujaama peal ringi jõlkunud, two incredibly big black snowman üles leidnud, nendega pilti teinud ja siis rahuliku südamega end lennujaama kõige kaugemasse D-terminali kärutanud, et seal veel poolteist tundi lennuki väljumist oodata, siis sosistab mingi seitsmes meel kõrva, et no vaata ometi oma telefoni memost järele, mis kell ja kus olema pead. Ja otse loomulikult selgub siis, et sinu lennuk läheb juba poole tunni pärast ning sootuks teisest lennujaama otsast... oh kuidas ma armastan iseendaga reisida – ei hakka kunagi igav. No igastahes saime vähemalt ennelõunase trenni tehtud.

avatud ruumi põhimõttel kemps Amsterdami lennujaamas - nii tore on tõusva päikese taustal... käsi pesta

arvake mida tahate!

 Ja ega siis seda ei juhtu iga päev, et lennata saab lausa kolme lennukiga ning vähem kui 12 tunni jooksul saad jala maha nelja erineva riigi pinnale. Meeldivaks üllatuseks oli Lissaboni lennujaam, mis meenutas armsa väikelinna tänavaid ning kus pisike kräsupäine plikatirtsa andunult lambiposte kallistas ja musutas.

tänane päev kulges põhiliselt maa ja taeva vahel, sõna otseses mõttes

Lissaboni lennujaam kui hubane väikelinn

 Mingil põhjusel on aga lõunapoolsete osariikide arusaam bussijaamadest meie omast kardinaalselt erinev – nii Kreeka kui Portugali bussijaamad meenutavad kangesti meie sügavat nõukaaega. Mina kui kohvihoolik pidin täna ikka korralikke võõrutusnähte kannatama, sest pärast Portugali lõunapoolusele saabumist enam mingeid toidukohti, kohviautomaatidest rääkimata, silma ei hakanud. Ja ees ootas veel kolm ja pool tundi bussisõitu Sevillasse. Pilkases pimeduses. Mingi hispaaniakeelne spordiülekanne raadiost täiel aurul kõlamas. Ausalt ka, ma isegi ei kuulnud seda, mina kui bussis kuldmagaja kustusin täielikult ning avasin oma silmad alles Sevilla suurlinna tulede peale. Ahvatluseks need jäidki, sest meie suundusime ju oma külakest otsima ning kui me siis pika päeva lõpetuseks hotellis maandusime, selgus, et hommikusööki pole ette nähtud, toas on 16 kraadi sooja ja joogivett pole. Pika pusimise peale saime ikka konditsioneeri tööle. Vist. Ning vannitoas tuli täitsa kuuma vett juba viie minuti järel ja kui siis WIFI ühendus ka ikka kenasti toimis, tundus, et elu on taas lill ning minu järjekordne seiklus euroopa kuklapoolel täitsa lõbusalt alanud. Homme alustame kohalike ja mitte väga kohalike tuletõrjujate võrgutamist... oh sorry, ma mõtlesin ikka et homme alustame projektitööga... oh, naine, mine magama!

Me oleme arvatavasti kõige...

...usklikum comeniuse tiim. Meile antakse taas kord paar tundi vaba aega ja meie läheme kõik... kirikusse. No mis sa hädaga teed, kui kõik poed pannakse kell viis kinni, ühtki avalikku istumiskohta ei ole, supermarketit netu ning õues on täitsa mitu kraadi külma. Tulebki kirikusse minna. Ja ega pattu on ikka ka tehtud. Eriti tänasel päeval. Ma olen oma elus küll igasugu hulle asju teinud, aga tänane kippus juba pisut ulme valda. Pidime ju osa võtma karaoke võistlusest, mida Limanowas korraldatakse nelja kooli õpilastele. Meie kui comeniuse projekti liikmed ja tähtsad külalised, saime ka konkursiväliselt osaleda. Ja ega ma ei saand siis eestit häbisse jätta. Lavale ikka. Rolling Stones ja Paint it black... oi see oli hirmus. Ja oleks siis kõik ainult selle momendiga piirdunud, oh ei – ma pidin seda läbi elama veel ka teist korda ehk siis laulma veelkord... pärast seda kui mulle eripreemia pihku anti... et nagu meeldis neile väga... midaiganes... õuduste tipp ma ütlen. 

kogu comeniuse tiim korraga laval - We are the champions!

Minu lohutuseks oli mu poistel täna samasugune katsumus ees ootamas – me vaatasime nüüd kenasti kõik koos läbi selle intervjuu, mida me nii kiirelt ja konkreetselt teisipäeval tegime. Ma arvan, et kogu comeniuse tiimile jäävad eesti poisid meelde kui ülimalt napisõnalised – eriti hästi tuleb neil välja ingliskeelne YES (Alekseile kaks punkti rohkem) ja midaiganes nad ka kaamera ees ei teeks, põhiline on naeratada (Nikitale lausa kolm punkti rohkem!). Ning kui iseennast videolt vaadata on ikka kentsakuse tipp, sest mõtle nüüd ise – kõik teised ju näevadki sind sellisena – siis enda häält kuulata on veelgi imelikum. Mismõttes see ongi minu hääl või... uhhhh.

 Aga eesti poisid olid täna tublid veel ka pärastlõunasel meelelahutusel kooli lasketiirus – Aleksei sai sportlaskmises lausa kolmanda koha ning Nikita jäi temast maha ainult kahe punktiga. No ma arvan see tuli sellest, et ma oma pildistamisega teda kogu aeg segasin. Võtan süü omaks. Tulemused head ikkagi ja mõlemad pidasid end üleval kui tõelised profid, kes teavad loomulikust intelligentsist, mida püssiga ette tuleb võtta!

 Pärast võistlust meid siiski jälle lahutati, mis tähendab, et õpetajad said enne pidulikku jumalagajätuõhtusööki vaba aega (mille me teatavasti veetsime kirikus :) ja lapsi ootas ees tunduvalt mõnusam pizzapidu koos sõpradega. Eks see viimane projektikohtumise päev ole üldse emotsioonidest tulvil. Alles ju päriselt sõbraks saadud ja nüüd tuleb lahku minna. Kes teab, kas kohtutaksegi enam... Ega see näguderaamatu sõprus ikka päriselt koosolemise mõõtu välja ei anna. Kuidagi armsaks saavad osad lapsed ja õpetajad, kasvavad südame ligi ja niimoodi üksteisest kaugel olles tunned, kuidas südameniidid on pingul, vahel katkevadki, jooksevad verd... Aga küllap selline ongi elu – leiad ja hoiad ja pakid sügavale südamesse ära. Vahel on hea võtta, küünlavalgel peo peal hoida ja imetleda, et siis tagasi põue peita...

Help me if you can I’m feeling down

And I do appreciate you being ’round

Help me get my feet back on the ground

Won’t you please, please - help me... 

Igas päevas peaks peituma paras kogus...

...adrenaliini. Ning kindlasti ehtsat. Sellist, mis vere keema lükkab ja silmist särtsu välja lööb. Piisab näiteks inimesi tihedalt täis litsutud kaevuriliftiga 135 meetri sügavuselt maa alt üles kihutada ja kogu maailm on kohe teist värvi. 

kilukarbis kiirust arendamas, maa külgetõmbejõudu eirates... 

Me täna proovisime. Wielicka soolakaevanduses. Enne me muidugi laskusime need mingid mitusada trepiastet ja ise mõtlesime, et huvitav, kas pärast peab hakkama üles ka ronima, eriti kõhedaks võttis, kui silt teatas, et on viiekümnes korrus... Ma tegelt ootasin pisut rohkemat sellest kaevandusest, mul silme ees virvendasid kogu aeg mälestuspildid ühest teisest poola soolakaevandusest, kus meid ikka tohutult kõrgetesse koobastesse viidi ning need koopad ise olid erinevat värvi. Sinised ja roosad ja valgetriibulised. Wielickas aga jalutasime ringi omapärases muuseumis, kuhu suur tükk poola ja muu maailma ajalugu soolaskulptuuridena üles rivistatud – Kopernik ja Chopin ja Goethe ja Pilsudski ja otse loomulikult nende armastatud paavst. Ja nagu soolakaevanduses ikka – igal pool võib soola lakkuda, põrandat ja seinu ja kui ulatad, siis ka lagesid... aga skulptuure limpsida ei tohi :) neid tahavad inimesed veel saja aasta pärast ka näha. 

seda soolapäkapikku EI TOHI limpsida!

Ja poolakatele nii iseloomulikult on nad sinna 120 meetri sügavusele vanasse kaevanduskoopasse lasknud skulptoritel raiuda vist maailma kummalisema kiriku, kus nii altar kui kõik muu sisustus soolane... fanaatikutel on võimalik end seal ka laulatada, sest mis see 3000 zlotti siis ära ei ole. Selgusetuks jäi muidugi see, et kas need inimesed, kes igal pühapäeval sinna koobaskirikusse teenistusele tulevad, peavad kõik nendest treppidest alla laskuma...

meid on nüüd ära laulatatud... 

130 meetri sügavusel maa all pole 112 ja mobiiltelefonist miskit kasu - abivahend on hoopis seinal ja enne tuleb kasutusjuhend läbi lugeda :)

Kuigi kaevanduse käigud olid ikka üks paras labürint, meil täna keegi ära ei eksinud, jõudsime õnnelikult ka kõik igasuguses mõõdus ja väljavaates soola müügikohad läbi jalutada ning vahepeal tehti meile värvimuusika saatel lausa rockdiskot, kus tantsutüdrukuteks olid seinale varjudena joonistuvad kaevurpäkapikud. Ikkagi kultuuriline pärastlõuna. Totaalne vastandkõla sellele, mis meil hommikupoolikul kavas oli. Külastasime kohta, kus arvatavasti peaksid kõik inimkonna tulevikust hoolivad inimesed korra ära käima. Et neile jõuaks kohale – inimene on kogu universumi kõige hullem monster. Kohaks oli Auschwitz. Jajah, just seesama, mille sissekäigu kohale maailma esimene slogan riputati – arbeit macht frei... Täiesti mõistusevastane oli kuulata giidi jutustust ja samal ajal viibida just sellessamas ruumis, kus kõik need jubedused aset leidsid. Õuduste tipuks jõuda klasseina ette, mille taga hunnikutes inimestelt lõigatud juuksed. Needsamad juuksed, mis kuulusid kunagi elavatele inimestele, keda lihtsalt niisama gaasikambrisse lükati, neil seal lämbuda lasti ning mis seejärel nende peast enne keha põletusahju lükkamist ära lõigati.... vaadata hunnikusse visatud laste jalanõusid... 

tuhandeid väikseid papusid... manada vaimusilma ette need väikesed inimesed, lämbumas gaasikambris... viibida puitsaras, mille ühel poolel maa sees augud ja mis olevat olnud pesemise koht, samas kui meeter eemal on aukudega pikad pingid, mille otstarvet ei ole raske aimata... 

näha seintel aukuvajunud silmadega inimolevuste pilte, lugeda nime alt, et tegu on näiteks 22 aastase neiuga, kes toodi laagrisse juunis 1941 ja kes suri seitse päeva hiljem... ja mingil põhjusel tunda oma südame põhjas, et me ei ole oma ajaloost mitte midagi õppinud ning tekitame neid õudusi ühel või teisel moel ikka ja jälle... 

Avaldan ametlikult protesti...

...oma comeniuse partnerite vandenõu suhtes. No käisime me kõigepealt Rumeenias, kus olid Transilvaania mäed. Seejärel Türgis, kus samuti mäed, eksole. Ja mis te arvate, mis ootasid meid Norras ja Hispaanias ja Kreekas? Selge see, et mäed. Ja tulen mina nüüd Poolasse ja mida ma näen – siin ka mäed. Üks kõrgem kui teine. No ma ei tea, kuskohast ma need mäed meie maikuu kohtumiseks peaksin sisse importima... ainus lohutus on see, et enne Eestit on kohtumine Lätis, mis on teadagi veel madalam... Aga kui eestlaslik alaväärsuskompleks kõrvale jätta, siis pakkus tänane päev kõigepealt muidugi kiiret sõitu ameerika mägedel, kusjuures vahepeal sai päikesest läbi paksu udu kumav kuusarnane olevus, mis lisas kogu meie reisile kübekese müstilist mõõdet. Ja Poolamaa kuningate pealinn Krakow on nüüdsest kohe kindlasti minu Poola. Ma teadsin küll, et tegu ühe kaunima linnaga, mille ajaloorikkus euroopagi mõistes märkimisväärne, aga et seal selliseid pärleid leidub, kui meile täna näidati ning et sealne õhuvõnkumine nii täpselt minu universumisse sobib – see tuli mulle taas kord üllatusena. Meie tänaseks giidiks oli ütlemata vahva noormees, kellest lausa õhkus armastust oma linna vastu ning teadmisi ja huvitavaid seiku puistas ta nigu muuseas varrukast kogu aeg. Ole ainult meheks ja hoia silmad ning kõrvad lahti. 

selle noormehe oskustes ei maksnud kahelda ning roheline vihmavari peaks kuuluma giidide kohustuslike aksessuaaride hulka 

Eks me hoidsime ka, välja arvatud üks meie kolleegidest, kes oma ringiuitamise tuhinas suutis meid Krakowi katedraalis ära kaotada ning seejärel linna peale jalutama läks. Pole mul enne veel sellist juhust olnud. Palusin siis kõigepealt ühel poola õpetajal teda peaväljakult ära tooma minna, aga võta näpust, kokku lepitud kohal polnud kedagi ning murphy seadustele kohaselt keeldus mobiiltelefon just taolisel kriitilisel momendil ühenduse tagamisest. Egas midagi, lõunalauast püsti, jalad selga ja ise otsima, kus see vaene eesti kodanik siin poolamaa linnas kadunud on. No üles leidsime. Kogu comeniuse rahvas juubeldas kui me restorani tagasi jõudsime, aga minul oli söögiisu läinud. Sellest hetkest alates ei lasknud poola naised enam meie kolleegi silmist, sest parem karta kui kahetseda. Praegu tagasi mõeldes kõigele sellele informatsioonile, millega meid täna üle külvati, suudan meelde tuletada ainult fakti, et poolakad küll sõdisid kõigiga, ja eriti türgiga, aga olid sellest hoolimata omavahel sõbrad; et poola ainus naissoost pealik nimega Jadwiga, ei olnud mitte kuninganna vaid ikkagi kuningas ning abiellus ta 12-aastaselt; et enamik poola kuningaid ja muidu tähtsaid isikuid olid inetud ja väikest kasvu, välja arvatud keegi rammumees, kellel arvati olevat üle kolmesaja lapse ning kes suutis hobuseraua käega lömmi vajutada; et suur hulk poola kuningaid olid hoopis rootsi, ungari, saksa ja veel mingite teiste riikide päritolu (mille peale üks meist üsna loogilise küsimuse esitas – kas teil poola kuningaid ka olnud on...) ning et suurem osa tähtsaid kuningaid on maetud siiasamma Krakowi katedraali. Vot see oli küll pisut imelik tunne – jalutada krüptis kivikirstude vahel teadmisega, et kõik need surnud on siinsamas kõrval. Meie giid teatas kelmikalt, et krüptis on üks koht veel vaba, kui meil kellelgi tekib soov millegi suure ja tähtsaga hakkama saada... Aga kõige suurem ja tähtsam asi kogu katedraalis oli Sigismundi kell, mida me kõik vapralt torni vaatama ronisime. No mitte just päris kõik, sest astmed olid järsud ja vahepeal muutus tee nii kitsaks, et andis isegi meiesugustel kiludel läbi ronida. Kell ise oli suur muidugi, aga nagu tavaliselt, oli mineku põhjuseks legend, et kui kella vasaku käega puudutada ja midagi soovida, siis soov täitub. Giid soovitas meil ikka kohe uut meest või naist soovida, aga ma kulutasin oma soovi siiski hoopis muudele asjadele... 

Ning minu eelkartused meile antava vaba aja suhtes osutusid samuti täitsa alusetuteks – käisime oma väikese seltskonnaga läbi kõik suveniiripoekesed, mis peaväljaku läheduses, ostsime ära kõik taldrikud ja magnetid ja muud vidinad, mida kodused tellinud olid, nägime ära liikumatult seisva miimi, kes siis rahakõlina peale suuga pilli puhuma hakkas ning ostsime suurima südamerahuga neidsamu lennujaamast tuttavaid obwarsankasid ehk krakowi kringleid ning võitlesime neid pugides naha vahele pugeva õhtukülmaga. Aga mis kõige olulisem – istusime valge inimese kombel Hard Rock Cafe kõrgete toolide peal, kõlgutasime jalgu ja jõime cappucinot, lakke kinnitatud trummitaldrikute kuldne helk prillidelt vastu kumamas. 

Hard Rock Cafe pea peale pööratuna :)

Krakowi keskväljaku tüüpiline hetk

tiivuline sõjamees 

Tuvide toitmisest, pikast hobukaarikute rivist, poola ratsaväe sõduriks kehastunud noormehes ja äärmiselt õnnelikust obwarsanka-müüjast jääb hinge soe mälestus veel pikaks ajaks.