Reisifirmadel...

...ei olnud seni õnnestunud mind ära moosida kõiksugu sinisilmsete lubadustega elu parima puhkuse näol, kuni siis tänaseni... või õigemini üleeilseni. Kolmapäeva hommikul andsin koos oma girlfriendidega (ja nende boyfriendidega) lõplikult sõrme kuradile, ehk alustasin „puhkusereisi“ Türki. Kõigepealt muidugi teatas meile õrn naishääl telefonis, et me ei lenda tõotatud maale mitte hommikul vaid pärastlõunasel ajal ning lubas meie nördimuse peale midagi kompensatsiooniks välja mõelda. Kui me siis vapralt Tallinna lennujaama turvatsoonid läbisime ning viimast korda eestimaa wrappi mugisime, ei osanud me arvatagi, mis seiklus sellest kujuneb. Aga seikluseks läks peaaegu et kohe. No ootame me oma lennuki väljumise väravas ja imestame, et pardaleminek nagu peaks juba algama, aga ühtki ametnikku pole, kui möödub selline pisut torssis kohvikuneiu ja viskab mokaotsast „Mis te siin passite, teie lennuk väljub alles pool seitse!“ Oot-oot, mismõttes??? Nojah, ega ma ka nagu sõidaks esimest korda onju, ega ei või ometi tabloole vaadata, enne kui väravasse lähed. Muidugi polnd meie lennukist haisugi. See polnud isegi Türgist tulema hakanud veel. Järgmine hädakõne reisibüroosse. Ega need ka seal suurt midagi ei teadnud, arvasid, et lennuk ikka õhtuks kohale jõuab ja äkki saame ikka samal õhtul väike-aasia rannikule. Kompensatsiooniks pakuti meile tasuta toidukuponge. Nii me siis veetsime veel mõned tunnikesed armsas koduses Tallinna lennujaamas ja jälgisime äpi kaudu oma lennuki saabumist. Ja vaatasime hämmeldusega, kuidas Istanbuli lennukile kõigepealt pagas peale laaditi ja siis hetke pärast uuesti maha tõsteti. Arvatavasti oli see meie pagas... no ega pole ju vahet, kuhu lennata, kas Istanbuli või Antalyasse, üks Türgi kõik! Aga just siis, kui me olime jõudnud läbi arutada kõik pagasi kadumise ja taasleidmise variandid, nägime kauguses oma lennukit saabumas. Ja maandumas. Ja kogu see ootamisest tüdinud paarisajapealine reisiseltskond lubati ometi kord lennuki pardale. Minu girlfriendid said lõpuks kauaoodatud õhkutõusmise elamuse ja ega ma rohkem lennureisist midagi ei mäleta küll, sest uni vallutas mind kohe. Süüa igatahes ei antud. Antalyasse jõudsime pilkases pimeduses, kõik kohvrid olid alles ja täitsa terved ning isegi giidid ei olnud veel koju läinud ning ootasid meid koos bussidega. Kõige armsam oli muidugi türklasest giidi Serkani eestikeelne tervitus ning ette rutates pean ütlema, et Serkan esindab nüüd jällegi seda mehetüüpi, keda meie eesti naised äärmiselt sarmikaks kutsume. Mmmm. Aga kõigest sellest, mis viimasel kahel päeval Türgi pinnal toimus, pean ma kirjutama pisut hiljem, sest ma ei ole ju siin reisil üksi ning toakaaslase vajadustega tuleb arvestada, ehk – tuttu ruttu, homme on ka raske päev. Tamam. 

meie sarmikas kreeka-türgi segapäritolu giid Serkan 

Kuna eilne internetilimiit siin Läti pealinna kesklinna hotellis...

...sai läbi enne kui ma blogilehekülje üldse avada suutsin, siis tuleb mul täna mõtted tagasi keerata ja üritada alustada mitte tänasest vaid eilsest hommikust. Ega ma eriti ei mäleta küll, aga ma arvan, et me külastasime seda ’big ugly buildingut’, mille peale läti riik viimastel aastatel korralikult maksumaksja raha on kulutanud. Tegu siis uue rahvusraamatukoguga. Kaugelt meenutab... no mäge siis. Ma lootsin, et ehk sulatab sisemus mu külma skeptitsismi, aga kahjuks see külm avarus, uskumatult palju mõttetut sikisakilist ruumi ja kuhugi ära peidetud raamatukogu, ainult jahutas mu meelt. Ei aidanud ka kõige ülemiselt korruselt avanev imeilus vaade Riia linnale ning sinnasamma uhkesse üksindusse poseerima asetatud musta riietatud tiibklaver... võibolla kui ma mängida oleks tohtinud, siis... mine tea. 

Raekoja kellad, all vasakul rahvusraamatukogu kauguses sinetav figuur... sinna me suundume

vastupidine vaade raamatukogu kõrgeimalt korruselt

jaa, ka see eksponaat asub raamatukogus - piimapukk koos piimapütiga... mis seal sees on, jäi minule isiklikult saladuseks :)

Aga õnneks ootas meid pärastlõunal päeva komm. Sõna otseses mõttes. Läksime külla lätlaste rahvuslikule uhkusele – Laimale :) Eks nad muidugi pidid esimese asjana ütlema, et andke andeks eestlased, aga meie Laima on ainus šokolaadivabrik, kes teeb šokolaadi päris kakaoubadest... kuid sellest hoolimata oli käik ergutav. Pisut väsinud ning tõsimeelsetest comeniuslastest said hetkega ülisuurte kommidega totakaid pilte tegevad lapsemeelsed olevused. Kui siia lisada veel päris jabur catwalk video tarbeks, fotosessioon maailma lõbusaimas tualetis ning peata kanade moodi šokolaadipoes ringi tormamine, on pilt täiuslikust turistist maalitud. Õnneks piisab täielikult ühest tassist kuumast šokolaadist :)

ametlik reklaamifoto :)

see ON tualett ... päriselt ka 

Tänane hommik leidis mind varakult enne kõiki teisi alt hotelli kohvikust, kus ma kohvi ja mahla ja meloni ääres täielikult ajataju kaotasin... mis kaotasin... aeg seisis. Maailm liikus aegluubis. Aga siis tuli buss ja me rändasime hoopiski Bauskasse Motor Museumi. Nagu nimigi ütleb, oli tegu autohuviliste paradiisiga. Kõige suuremaks üllatuseks muuseumi giid, kelle sarnast ma teist enne kohanud pole – üliemotsionaalne, ilmselgelt venevastane (sorry – nõukavastane), legende ja lugusid ülihästi tundev ning kuramuse hea huumorisoonega. Võiks ju lihtsalt rääkida, et tegu on näiteks amfiibautoga, mis ehitatud sakslaste nõudmisel sõitma nii maa peal kui vees, aga... kui sinna juurde tõsise näoga rääkida, et „jajah, sõitis ta vees küll, aga kiirus nii umbes 10 km tunnis ja kujutage nüüd ette – sõda on ammu läbi juba, aga te ikka veel ujute vee peal sussa-sussa...“ 

ka see on Harley... Davidson... aastast 1946...

autohuvilise õndsusunenägu :)

selle amfiibautoga võib sõja maha magada või siis läbi magada või lihtsalt merele hulpima jääda 

fun... FUN... FUUUUUUUUN!!!

Pärast paari vabaduseminutit laste mänguväljakul, mis päädis minu keerutamisega karussellil, nii et kogu maailm mu kõlavat lauluhäält kuulda sai jälle... rändasime me nähtavasti ühe Läti kuulsaima, Rundale lossi poole. Kuulus muidugi, kui just praegugi BBC seal oma Sõda ja rahu filmib... mistõttu me muidugi suurt osa läänetiivast üldse ei näinudki. See-eest said comeniuse tšikid väga viksilt riietatud näitlejaid pildistada ja filmida (naeratuste ja silmategemiste saatel loomulikult). Ega ma ei ütle ühtki paha sõna – loss on ilus. Väga ilus. Eriti laemaalingud. Eriti valges saalis ilutsev valge klaver... mida ma jällegi mängida ei tohtinud – filmivõtted ju. Tsssss. Ainus probleem selles, et kuigi meie giid tundus olevat tohutute teadmistega ja oma töösse armunud, ei suutnud ma kuulata peaaegu ühtki tema sõna ning meelde ei jäänud mul midagi muud peale selle, et enamik asju on ’copies of the original’ või siis ’original copies’... 

no selline hardushetk siis... 

veidi hellust ja armastust :)

supermodelli fotosessioon Rundale lossis

eks ma hiljem vaatan hardusega BBC Sõda ja rahu ja meenutan seda kaunist noormeest... 

valge saali valge klaver... jäi minust puutumata

Tuleb hakata giidide kuulamist harjutama... Sest üsna sama juhtus meie tänases viimases peatuskohas – Bauska ordulinnuses. Mulle üldiselt meeldivad need vanad kindlused isegi rohkem kui uhked lossid. Bauska linnus tundus väljast jube ahvatlev, no võrreldes näiteks rahvusraamatukoguga... aga sees – ei olnud midagi. Sõna otseses mõttes. Ahjud. Kahhelahjud. Mõned toolid. Kuhu ei tohi istuda. Ja siis – smaili kiviseinal. Kleepisin endale selle smaili ette ja tõin hotelli kaasa. Loo moraal – ära kunagi otsusta välimuse järgi ning.. ega kedagi eriti ei huvita, mida sa arvad või tunned. Ole omaette. Maailm liigub ikka nii nagu sina tahad. You are what you think you are and with your thoughts you make the world around you...

 

Hommikune Riia linn...

... tervitas meid korraliku kevadise lumetormiga, mis tõsi küll üsna ruttu märjalt raskeks vihmasajuks üle läks, aga sellest täiesti piisas, et meie lõunaosariikidest pärit projektikaaslasi näost kaameks ehmatada. Õudusega küsisid nad – ega ometi maikuus Eesti sellist asja ei juhtu? Pidin neile lohutuseks rääkima aastast, mil 10. mail korralik lumi maha sadas... Aga kooli vallutamine õnnestus meil jällegi suurema vaevata. Nii tore on näha leidlikkust projektiasjade eksponeerimisel ning projektitööde tegemisel, mis mul tegelikult üha rohkem tibutagi selga tekitab, sest millegi uuega tuleks ju üllatada ka maikuus meile saabujaid... Loodetavasti mitte ilmaga, sest läti kohalik tänane kliima ei soosinud meid küll üldse mitte. Kuigi turu peal ringi jalutamine ei pane mind niisamagi vaimustusest kiljuma, siis juhul kui väljas valitseb ’burgaa’ ei kuulu ’bazaar’ kohe kindlasti minu esmaste valikute hulka. 

teeme tööd

kes veel ei tea, sellele... paberil ja siniseks!

Pärastlõunal Jurmalasse jõudes asi õnneks veidi siiski paranes – no suvituskoht ikkagi, võiks ju nagu arvestada sellega, et me pisut varajased linnukesed ja tahaksime Läänemerre varbaid kasta. Tegelt me siiski ei kastnud – veest jalutasime küll läbi, sest kuidas sa muidu vikerkaart peopesadele püüda saad ja merekarpe liivast nokkima ulatad. Vesi oli külm. Suplusetteaste jäi ära. See-eest sai kilpkonna seljas ratsutada, vaadata vanu filmiklippe ajast, mil inimesed hobustega veetavate suplusvagunitega ujumas käisid (ikka täisriietuses muidugi), valgusmuuseumis ääretult omapäraseid kunstiteoseid imetleda – selliseid, mis valguse muutudes ise ka muutuvad, tuues välja maali salajase komponendi, ning mida pole mingit mõtet pildistada, sest ei ükski pilt ega video ei suuda edasi anda seda tunnet, mis nende maalide keskel seistes ja muusikal endast läbi voolata lastes, sinus tekib... 

püüame vikerkaart

metalli- ja kiviatraktsioone on Lätimaal nigu seeni pärast vihma 

Ja just siis, kui ma mõtlesin, et Jurmala atraktsioonid on end ammendanud ning meid lasti lihtsalt männimetsa rüppe viimast värsket õhku ahmima, ootas mind ees päeva kõrghetk. Männimetsa varjus peitis end metallist vaatetorn, mille otsa andis ikka ronida ja mille iga korruse läbimise järel ma iseennast siunasin, sest olin ju kaamera bussi jätnud... Torni tipus võis tunda, kuidas kõigub nii torn kui kogu maakera. Vaade oli super. Nii alla kui üles kui ümberringi. Parim koht kõrgusekartuse ravimiseks. Taas kord kerkis kurgu alla igatsus glaideriga minema liuelda... teeks ühe lennu maailma kohal, kaeks neid kivimurde ja mägesid ülaltpoolt, hõljuks lainete kohal kõrvus kajakate naer... 

maa ja taeva vahel... hoides veel paaniliselt maast kinni... mine tea, äkki lähebki lendu... 

Homme lähme kaema lätlaste miljonimaja -  kuuekümnendate projekti järgi alles äsja ehitatud rahvusraamatukogu, mis andke andeks, näeb väljaspoolt küll kuradima kole välja, aga egas välimus pole tähtis, onju... loeb ikka süda sees... Praegu aga mängin ma vaikselt Härra Uba, üritades läpakaga hotellitoast internetti üles leida... 

Riiga sõit...

...on nagu naaberaeda grillipeole minek, onju. Kooliajal sai päris mitmel korral koolipingi nühkimise asemel hommikul otsustatud, et võiks hoopis Riia rongi puuistmeil pisut pikutada... Seekord sõitsime Riiga bussiga ning ega see neli tundi kopikatega nii väga lihtne polnudki, eriti kui magamata öö selja taga ja bussis kõik läti gripiga varustatud reisijad üksteise võidu nina nuuskamas. Lätimaa pealinn võttis meid vastu sügisilmaga – vihm ja tuul ja seitse soojakraadi. Linn ise on tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui mina kooliplikana seda külastasin, mis nähtavasti peaks mulle mu vanust meelde tuletama, aga... naaberaeda jõudmine ei kulgenud hoopiski ilma seiklusteta. Kõigepealt muidugi polnud meil kummalgi aimu, milline on see Oskars, kes peaks meile bussi vastu tulema. Marsime siis kenasti bussijaama poole, kui möödume nii armsalt naeratavast noormehest, kelle kogu olemus annab aimu, et ta on meid ära tundnud. Mis tal vaesekesel muud üle jäi, kui meid siseruumidesse jälitada. Saatsin poisid rahuliku südamega koju kartuleid praadima, aga minu plaan hotellituppa siruli visata läks täiega vett vedama, sest kell alles hommik ja hotelli saab alles peale kahte. No mõtlesin siis, et lähen joon ühe korraliku latte. Ma olen alati kahtlustanud neid tilaga suhkrutoose, et ükskord nendega midagi juhtub. Seekord siis juhtus – niipea kui ma suhkrut tilatama hakkasin, otsustas kogu ülemine osa minu latte tassi end ära uputada ning ülejäänud suhkur pudenes vabadust otsides laua peale laiali. Mõned minutid hiljem leidis minu viimasel ajal pidevalt streikiv jopelukk, et temale aitab sellest läti niiskest kliimast ning keeldus end sulgemast. Resigneerunult ostsin endale poest pomelo ja suundusin hotelli, et kurvas üksinduses kogu ülejäänud päev veeta. Aga võta näpust, niipea kui vana sõber Juris avastas, et ma olen linnas, nii algas hull organiseerimine – ikka kokkusaamise ja ettevõtmise nimel. Mõeldud-tehtud. Kamandasime Nikita ja Oskarsi Vabaduse monumendi juurde ning pärastlõunane seiklus võis alata. 

kolm musketäri Vabaduse monumendi jalamil 

ei aita isegi Jurise pikad käed - selfie tegemist peab ikka harjutama :)

Avastasime, et Riia kirikute tippudes ilutsevad kuked – peaväljakul võis ümberringi haarata nelja kukekirikut; et Daugava jõest viis inimesi vanasti üle mees nimega Big Christopher; et metalli ja kiviga saab kokku keerutada igavese vahva hulga erinevaid skulptuure, et neid siis tuhandete eurode eest maha müüa proovida ning et lätlased EI oska teha kohvi – sorry :(... 

autoportree???

televiisori vaatamise tugitool... ainult paartuhat eurot 

Ning last but not least – ma mängisin täna esimest korda PILJARDIT. Jurise absoluutselt professionaalsel juhendamisel õnnestus mul täitsa mitu palli auku ajada ning kuigi meie ’stick together estonian team’ koosnes ühest, kes teadis üsna täpselt, mida ta laua taga teeb ning teisest, kel puudus absoluutselt igasugune aimdus, kus ta on ja mida ta teeb, õnnestus meil lõppkokkuvõttes hoopiski võita. Auhinnaks hotellitoas porgandimahl ja pool pomelot... Homme alustame kooli vallutamist! 

Äsjamöödunud Oscarite ja gloobuste...

...kuldses tähetolmus valguskiirusel kihutanud Mandariinidele mõeldes, otsustasin ära vaadata selle Ida, mis meie mehikestest pisut kuldsema säraga finishisse jõudis. Ega ma pole tegelikult kunagi eriti tõsiselt neid auhindade jagamisi võtnud, väga harva on juhtunud nii, et see niinimetatud kõige parem on ka minu arvates kõige parem... no ja teada ju on, et minu maailmas olen mina ise see maailma naba... Aga seekord tunnistan ausalt, et oleksin meie Mandariinidele kohe ise selle Oscari käte vahele pistnud – päris tükk aega pole midagi nii hingeminevat näinud. Filmi tegevuse andis üle kanda ükskõik millisesse maailma nurka ning polnud mingit tähtsust, mis rahvusest olid need kes mandariine kasvatasid... need oleks võind samahästi ka kiivid olla. Eriti sobisid mulle kinematograafilisest seisukohast korduvad stseenid – no ikka need laualükkamised töökojas... igaühel oma eesmärk täita. Ja kuna muusika ning helitaust olid seekord lausa ’perfect’, siis mida sa hing veel ihaldad. Olen nüüdseks vaadanud neli korda ning arvan, et mingil hetkel vaatan aga jälle uuesti. Aga Ida’st pidin hoopis rääkima. Filmi ülesehitus samalaadne ehk siis minimalistlik, kuid must-valge. Küllap oli nii värvide puudumisel kui enamike stseenide fookusest välja asetusel tegijate meelest äärmine sügavamõtteline tähendus seoses filmi teemaga. Filmi mõte kadus minu jaoks ära hetkel, mil Ida kenasti suitsu ette pani ja pudelist jooma hakkas ning enamik fookusest väljas stseene tekitasid mus tunde ekraani ülespoole lükata. Ma saan aru küll, mida öelda taheti – ega siis orvuks jäänud ja kristlikus konvendis kasvatatud tüdruk, kes äkki oma tädi juurde peab sõitma, kellele külma kõhuga teatatakse, et ta on tegelt hoopis juudi vanemate laps, kes on maetud kuhugi tundmatusse metsa ning lisaks selgub, et tema ainus elus sugulane on joodik ja lits, ei suudagi kõike seda korralikult seedida, eriti kui see on tema esimene käik ’päris’ maailma rüppe ning tagasi naastes ootab teda igavene armastus Kristust teeniva nunnaelu näol. Loomulikult tuleb talle kiusatuseks ka ilus saksofoni (alt-saksofoni, mmmmm, sexy!!) mängiv noormees saata, kes neiul kenasti pea segi suudab ajada. Pisut kurvaks tegi mind hetk, mil Ida tädil aknast välja hüpata kästi – no ta päris kindlasti ei olnud sellist lõppu väärt... puhas masendus tekib niimoodi ju... leidis kenasti oma kalli õeraasu, tema mehe ja poja säilmed üles ning nüüd siis aknast alla... Temasugune tugev naine oleks kohe kindlasti suutnud uuesti alustada. Ja kallis Ida – niimoodi küll ei tehta! Kõigepealt magad mehega, lased tal rääkida muinasjutte sellest, kuidas ta su kaasa võtab ja mis siis saab... ning jätad ta siis maha ja jalutad oma konventi tagasi. Kas sa mehe tunnetele ei mõelnud ka? Ei näinud, mis tema silmadest peegeldus? Mnjah. Kuidas erines see film tavalistest Hollywoody ’sügava’ sisuga linateostest? Tegija oli poolakas. Kes ei ela Hollywoodis. Minu sügav respekt kuulub seejuures poolakatele ja nende usu tugevusele ning kui see film ka muud ei andnud, siis... poola keelt sai kohe päris mitukümmend minutit harjutatud. Elagu Mandariinid! Amps. 

Kui pliidi peal piima soojendada...

...siis samal ajal ei ole vaja minna oma tuppa tõlketööga tegelema. Esiteks muidugi ei saa seda hirmsat kõrbehaisu enam kuidagi majast välja, sest akende lahtihoidmine südatalvel võrdub enam-vähem nullilähedase toatemperatuuri kiire saavutamisega ning seal ei aita ka kõigi villaste sokkide väljaotsimine. Teiseks tuleb tänada taaskord meie koduvana, kes mind viimasel hetkel enne totaalset söestumist kööki ajas ning suurema õnnetuse ära hoidis. Kõige kurja juur on muidugi meie vana aasta lõpus sussid püsti visanud mikrolaineahi, mis suutis meie tillukese tarbimise juures vastu pidada vaid paar aastakest. Kuigi ma lugesin talle moraali ja tõin eeskujuks meie kõige esimest Soomest ostetud Whirlpooli mikrokat, kes kenasti 18 aastat meid teenis, ei kõssanud see uuem keeru-veeru enam midagi ning keeldus totaalselt piima soojendamast. Ma saan ju aru küll, et meie totaalse tarbimisajastu mantra nõuabki kiirelt väsivate kodumasinate valmistamist ning aina uute ja ’nutimate’ vidinate muretsemist, aga ega see ei tähenda, et ma sellega nõus oleksin. Millal ma enne nõus olen olnud... Kõik kokkulepped, nii ühiskondlikul kui sotsiaalsel tasandil on keegi teinud ilma minuga kokku leppimata. Seega ei kavatsegi ma osta uut mikrokat, vaatan uksele kinnitatud lipakat rõõmsa smaili ja tekstiga ’ei tööta’ ning keedan piima pliidi peal. Tavaliselt õnnestub see mul ilma kasside ja kojujõudva lapse lõhnataju traumeerimata... Järgmine samm on potis popkorni küpsetamine... 

Hommikul ärgates...

...ei tea mitte kunagi, mis ees ootab. Iga uus päev on nagu kingitus. Tundmatu ja salapärane. Täna hommikul näiteks avastasin postkastist kirja maailma otsast (no kus mujal see Austraalia ikka on) palvega tõlkida üks luuletus. Pahaaimamatult avasin kaasapandud lingi ja... tardusin. Ei, ei olnud viirus ega pornolink ega üldse midagi sellist. Oli imekaunis klaveripala mille all Virve Osila luuletus Ema. Ja jättes kõrvale fakti, et mu silmad vaevu läbi pisarate üldse midagi seletasid, rääkis see luuletus minuga... mis rääkis, see karjus mulle näkku. Inglise keeles. Muidugi ma tõlkisin selle kohe ära. Ühe hingetõmbega. Ja nii ta jääbki. Sest ma ei kujuta ette, et suudaksin seda ’lihvida’. Sest see ei olnud luuletus... see oli tunne... selline tunne:

One night there was a sudden light inside my room

My mother came from land so far beyond

And smiling to me asked to stay a while

To rest her feet by sitting on my chair

I felt so happy as my mouth got dry

I was a child again with pigtails in my hair

She took new bows, so bright and red

And made my hair, like heaven it felt to me

Then out of her pocket she took a piece of black bread

I ate it all, best food there is to be

Mom said – don’t stay in grief, my daughter dear

And I can come again, stay near...

By saying so, she disappeared

Into the morning mist without a sign

I tried so hard to hold back tears

So I could see my mother yet another time

Eestikeelne originaal kõlab selliselt:

Ühel öösel valgeks läks mu tuba

Ema külla tuli mälestuste maalt

Naeratades palus, tütrekene luba

Veidikeseks toolil jalgu puhata

Suurest rõõmust kuivaks läksid huuled

Jälle lapseks sain, kaks pikka patsi peas

Ema lehvid võttis punased ja uued

Palmikusse punus, küll see oli hea

Siis ta taskust võttis kääru musta leiba

Oi see maitses hästi, kõik ma ära sõin

Ema ütles: tütar, ära leina,

Siis ma jälle külla tulla võin

Ja ta kadus hommikusse uttu

Ei ma näinud kuhu suundus memme tee

Tagasi ma hoidsin kõigest hingest nuttu

Et mu ema saaks mind külastada veel (Virve Osila)

Life works in mysterious ways. You never know in the morning what the day can bring to you. This morning I had a letter waiting for me in FB (from Australia of all places) with the request of translating a poem. Without suspicions I opened the attached link and... froze. Nope, it wasn’t a virus or some porn movie or anything of the sort... it was a wonderful piece of music accompanied by the poem about mother (author Virve Osila). In spite the fact that I could not see much through tears, this poem spoke to me... in English... of course I translated it. In one breath. To my own mother...