Hommikul ärgates...

...ei tea mitte kunagi, mis ees ootab. Iga uus päev on nagu kingitus. Tundmatu ja salapärane. Täna hommikul näiteks avastasin postkastist kirja maailma otsast (no kus mujal see Austraalia ikka on) palvega tõlkida üks luuletus. Pahaaimamatult avasin kaasapandud lingi ja... tardusin. Ei, ei olnud viirus ega pornolink ega üldse midagi sellist. Oli imekaunis klaveripala mille all Virve Osila luuletus Ema. Ja jättes kõrvale fakti, et mu silmad vaevu läbi pisarate üldse midagi seletasid, rääkis see luuletus minuga... mis rääkis, see karjus mulle näkku. Inglise keeles. Muidugi ma tõlkisin selle kohe ära. Ühe hingetõmbega. Ja nii ta jääbki. Sest ma ei kujuta ette, et suudaksin seda ’lihvida’. Sest see ei olnud luuletus... see oli tunne... selline tunne:

One night there was a sudden light inside my room

My mother came from land so far beyond

And smiling to me asked to stay a while

To rest her feet by sitting on my chair

I felt so happy as my mouth got dry

I was a child again with pigtails in my hair

She took new bows, so bright and red

And made my hair, like heaven it felt to me

Then out of her pocket she took a piece of black bread

I ate it all, best food there is to be

Mom said – don’t stay in grief, my daughter dear

And I can come again, stay near...

By saying so, she disappeared

Into the morning mist without a sign

I tried so hard to hold back tears

So I could see my mother yet another time

Eestikeelne originaal kõlab selliselt:

Ühel öösel valgeks läks mu tuba

Ema külla tuli mälestuste maalt

Naeratades palus, tütrekene luba

Veidikeseks toolil jalgu puhata

Suurest rõõmust kuivaks läksid huuled

Jälle lapseks sain, kaks pikka patsi peas

Ema lehvid võttis punased ja uued

Palmikusse punus, küll see oli hea

Siis ta taskust võttis kääru musta leiba

Oi see maitses hästi, kõik ma ära sõin

Ema ütles: tütar, ära leina,

Siis ma jälle külla tulla võin

Ja ta kadus hommikusse uttu

Ei ma näinud kuhu suundus memme tee

Tagasi ma hoidsin kõigest hingest nuttu

Et mu ema saaks mind külastada veel (Virve Osila)

Life works in mysterious ways. You never know in the morning what the day can bring to you. This morning I had a letter waiting for me in FB (from Australia of all places) with the request of translating a poem. Without suspicions I opened the attached link and... froze. Nope, it wasn’t a virus or some porn movie or anything of the sort... it was a wonderful piece of music accompanied by the poem about mother (author Virve Osila). In spite the fact that I could not see much through tears, this poem spoke to me... in English... of course I translated it. In one breath. To my own mother...