Pärast nädalapikkust suurlinna tulede all viibimist...

...tahaks mina hoopis määramatuks ajaks sirelipõõsa alla pugeda ja maailma olemasolu unustada, aga kuna minu kodakondsed on sel ajal, kui mina maailma vallutamisega tegelesin, nurisemata kodu ja kasse valvanud, siis on vist õiglane, kui ma ka neile pisut meelelahutust võimaldan. Seega – läksime täna kinno. Tartusse. Mulle kinoskäik tegelt väga meeldib, istmed on supermugavad ja nendega saab kiikuda ning enamasti on meie valikusse kuulunud filmid täiesti vaadatavad või siis lausa põnevad. Enne oma kodust emigreerumist ma viisin lapse lohutuseks Transformerite viimast osa vaatama – on ikka äge küll, mis sest et neljas kord ühte ja sama asja jahutakse... Seekord tahtsime ära näha Lohetaltsutamise teise osa. Kes filmimaailmaga kursis, see teab, millest jutt. Igastahes on selle filmi peategelaslohe nii saatanlikult meie Bläki sarnane, et kuidas sa siis vaatamata jätad, onju. Esimese hooga lõi mul küll hinge kinni, kui mult piletiraha nõuti – mismõttes kaks piletit boonuskaardiga ja 15.40! Kakssadakolmkümmend krooni ühe kinuskäigu peale, tule taevas appi. Ma siis lohutasin end sellega, et vähemalt film on hea ning saab jälle vana head šoti aktsenti kuulata. Tühja sest kolmdee prillide ettetoppimisest, nomaitea... mind jätab täiesti külmaks see nagu-peaaegu-päris-tegevuse-keskmes-olek, sest kui ma need lisaprillid endale oma päris prillide peale topin, siis on mul tunne nagu topeltsilmadega kaelkirjakul, kes ühte nurka nagu näeb, aga kus teine nurk on, seda täpselt ei tea. No see selleks. Elame üle. Aga... kui filmi kolmandal sekundil hakkas rääkima EESTIKEELNE tegelane, siis olin ma küll nutmapuhkemise äärel. Lase veel maakas linna, isegi sellest ei saa ta aru, kas film on dubleeritud eesti keelde või siis mitte. Mine kuula seal maal oma sirelipõõsa all seda šoti aktsenti kui tahad, meil linnas on kõik kenasti maakeelde ümber pandud. Õnneks oli seansi ajal piisavalt naljakaid kohti ja eks ma üritasin end teisele lainele häälestada, kuigi kõrvalistmelt ninna kargav maitsestatud popkorni hais ning kõrrega jooki luristavad lapskliendid seda eriti kergeks ei teinud. Ei ole meil seda kinokultuuri, mis parata. Ja et kompott oleks täiuslik, sain rämpstoidurestoranis ehk Mäkis korraliku tillika ka. Rämpstoit kuulub nigu aamen kirikus alati Tartus käigu juurde ning selle vastu pole mul apsaluutselt midagi – ma näiteks täna avastasin, et Mäki wräpp on täitsa söömiskõlbulik, seega tuli koju kaasa ka korralik moonatagavara osta. Kuigi minu teenindaja oli üsna plikaohtu ja esimesel korral näiteks mu cappucino ära unustas, siis koduse moonapaki sisu ma kohapeal üle ei kontrollinud. Kodus muidugi avastasime, et meie friikartulid olid jäänud järgmisi kliente ootama. Oh well... küll sirelipõõsas lohutab :)

Täna õhtul...

...oma paradiisiaeda naastes heitsin oma läbiraputatud ihuliikmed pikali kiigule, lasin päikesel endale pai teha ning sinivalevat taevast silmitsedes mõtlesin ajast. Sellest, kuidas ta muudkui lubab teha igasugu asju esimest korda. Kuidas teda muudkui jätkub. Venib kui lycraga sukkpüksid. Alles see oli, kui me esmaspäeva hommikul pealinna kolisime, et teha hüpe tundmatusse. Kuidas proovipäevade minutid tundusid aastate pikkused, sest ei saa ju ometi olla, et me muudkui seisame ja kükitame ja astume sinna rivisse ning tänna kaarde ja selleks on kulunud ainult kümme minutit. Mis mõttes me peame NELI päeva muudkui proove tegema, kõiki tantse miljon korda läbi tantsima. Me oleme neid ometi aasta otsa harjutanud, asi see nüüd on Kalevi staadionile ümber kolida ja need lihtsalt ära tantsida. Iseenesest hakkas küll tekkima mingi kahtlus, et meiega korraldatakse mingit eksperimenti – et kui kaua nad seal kõigepealt vihmas ja seejärel lauspäikeses vastu peavad. Kaksteist tundi järjest... Nüüd ma tean, mis vahe on tantsupeol ja laulupeol. Kui ma lauljana ühel hetkel ära unustan, mis laulu ma parasjagu laulma peaksin, või kui mul näiteks nina sügeleb või varbasse kramp lööb, siis ma lihtsalt olen kuss või sügan oma sääremarju. Keegi nagunii ei märka. Kui mulle just kaamera näkku ei vaata (mis on üsna ebatõenöoline). Tantsijal võib vill talla all lõhkeda, tutt näkku kinni kleepuda, aju kõvaketas kokku joosta, aga ta peab ikkagi tegema just seda, mis sel hetkel ette nähtud, sest muidu näeb kogu maailm näiteks ringi asemel ruutu ja sirgetest ridadest saavad ebamääraselt vonklevad ussikesed. Kuudepikkune harjutamine koondub etendusel paari minutisse, mille jooksul aeg tundub sootuks seisma jäävat ja... läbi ta ongi. Mismõttes? Veel paar hetke tagasi olin väljakul oma esimest tantsupeo esinemist tegemas, süda kurgus ja silmad märjad, maailma keskpunkt korraks minu enese sees – nüüd on ainult koduaia rohi mu varvaste vahel ja päike kõrvetab halastamatult mu niigi põlenud nägu. On hetki, mille pikkust ei saa mõõta ajas. Nende mõõde on... puudutus. Kas ja kui palju ning kui sügavalt.

Puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus, oma silmade sinimustvalgega, puuduta veel, ma palun...

Tantsumaratoninädala...

...viimaste hommikute tüüpiline pilt näeb välja selline. Meie kalli juhendaja tuletõrjesireenina üürgava telefoniäratuse peale hakkab pärast imelühikest (vahel lausa ainult paaritunnist) suveööd, silkudena üksteise kõrval asetsevatest kookonitest välja kooruma tundmatuseni moonutatud nägusid – linalakast maanaiste rühmast on saanud seniavastamata aafrika suguharu. Esimese asjana tuleb üles leida silmad, mis on mattunud silmealustesse kottidesse ning kui juba mingi osa maailmast paistab, peab kuidagimoodi roomama meie staarfotograafist meditsiiniõe poole, kes seejärel paistes ihuliikmete peale külma pihustab ja sinist geeli määrib. Siis mätsitakse kõikvõimalikke päikest tõrjuvaid ja põletust leevendavaid vahendeid ninade ja põskede ja laupade peale, et päästa veel viimast valge inimese nahka (kuigi peeglisse vaadates tundub, et siin ei aitaks enam ka parimad ilusalongid). Alles siis võib käe välja sirutada lauale valmis pandud kohvitassi järele ning pärast inimeseks saamist suunduda koolisööklasse hakklihaga makarone manustama. Kõnnaku tüübi ja kiiruse järgi otsustades ei saa mitte tegu olla parimates aastates kepsakate rahvatantsunaistega... Hommikusöögile järgneb triikimisvoor ning kihiline rahvariietumine. Ega see ei loe, et õues lubatakse üle kahekümne kraadi – rahvatantsija ihu ligi peab olema ikka sukkpüks ja alusseelik ja villane seelik ja vest ja tanu ja... Riietumise ja sättimise kiirus oleneb samamoodi vigastuste raskusastmest ja iseendale peetud motivatsioonikõnest. Seejärel asume teele Kalevi staadioni poole, mis asub nii 2-3 km kaugusel ning kuna meie välimus sarnaneb praeguseks hetkeks pigem poetaguste parmude kui valla esindusrühma naistega, siis me kohalikke bussijuhte enam ei piina ning läheme staadionile jala. Aga kõike seda eelnevat mitte ükski hing pealtvaatajate ja muu rahva hulgast ei oska aimatagi, sest kui tantsupeo aeg on nii kaugele tiksunud, et on meie kord treppidest laskuda, näeb kogu maailm taas naerusuiseid ja säravaid Marikesi, kes kergejalgselt (muru säästes!) platsil keerlevad ja kepsutavad. Ega muidugi praegu Kalevi staadionit katvat kesta õieti muruks nimetama enam ei peaks, aga kuna me ei tohtinud seda ära rikkuda, siis me targu vaikime sellest. Ärge kellelegi rääkige, onju :)

Tänase hommiku ergutuskõne pidi olema extra strong, sest oli ju rongkäigupäev! Meie hulgas oli nii mõnigi, kes hirmuga eesootavaid kilomeetreid mitu korda üles luges ning salamisi plaane pidas poole rongkäigu pealt põõsasse pageda. Minu viimased mälestused seoses rongkäikudega pärinevad armsast nõuka-ajast, mil kõik käsukorras punalipukeste ja loosungitega kommunismiehitamise lööklauseid hüüdsid. Ikka ’elagu lenin ja töörahva vabadus’! Tänane rahvapeo rongkäik algas peaaegu samamoodi  – tohutu hulk kultuurirahvast võttis ritta, plakatid jaotati näpu vahele, lipukesed lehvima ning võisime alustada oma vabaduse marssi Lauluväljaku poole. väike segadus tekkis meie armsate Laiuse-Sadala noortega – mingil kummalisel põhjusel kästi neil Torma valla sekka rivistuda. Aga me lahendasime selle väikese arusaamatuse kiiresti (ega me ei saand siis oma lapsukesi võõrasse pessa anda ometigi) ning Laiuse rahvas rõõmustas pealinna inimesi ikka üksteise järel asetsedes. Minu suureks üllatuseks oli teeservadesse kogunenud suur hulk inimesi, paljudel rahvalikud riided üll, enamus rõõmsalt naeratamas ja lehvitamas. Meie ’tantsupeoveteranid’ ehk siis viiendat korda peost osa võtnud naised ütlesid, et mitte kunagi pole Maridele nii tohutult palju tervitusi hõigatud kui täna. Eks me hõikusime ise ka – elagu pealtvaatajad, rulapoiss ja jalgratturid... no mis, me hüüdsime isegi ’elagu eesti politsei’! Õnneks seekord nad ikka ainult lehvitasid. Seitse või midagi kilomeetrit Lauluväljakuni läks nigu lipsti – isegi meie suure kõhuga staarfotograaf kõndis vapralt kogu maa kaasa. Eufooria tõusis taevani! Pärast lauluväljaku tribüüni eest möödumist (mis oli pisut kentsakas – tühi väljak, peaaegu et punase vaibaga väike tribüün, tuletõrvik ja mõned tantsujuhid rivis), pudenes kogu siiamaani kramplikult end ’triipu tõmmanud’ rahvamass lihtsalt eri suundades laiali. Kuigi ma kavatsesin tegelikult jääda kuulama õhtust laulupeo kontserti (selle mõttega, et lapsuke laulab ja homme hakkame pärast oma viimast esinemist kohe kodu poole sõitma ning laulupidu jääb nägemata või õigemini kuulmata), aga kuna Jõgevamaa asub teatavasti maakondade nimistus üsna eesotsas, siis lõppes meie rongkäigutamine juba viie paiku. Tuli meile siis jube hea mõte – sõidame bussiga koju, vahetame riided ja tuleme tagasi. Eksole. Maalt ja hobusega – liiklus on ju suletud, sest rongkäik toimub! Aga lähme natuke maad jala ja siis leiame mingi bussipeatuse, kus bussid ikkagi käivad, eksju. Nii me siis muudkui läksime, vahepeal paljajalu, siis jälle kingades, aju vaikselt suitsemas ja keel kuivamas kurgulakke. Et kui on ekskursioon ’tunne oma kodumaa pealinna’, siis olgu juba põhjalikult. Ja mis see rongkäigu maa siis tagurpidi tagasi ära kõndida pole. Veel kunagi ei ole võhivõõra koolimaja nägemine nii suurt heameelt tekitanud kui täna. Mingil põhjusel ei tekkinud pärast pesu ja õhtusööki enam mingit tahtmist tagasi lauluväljakule kõndida. Tänase päeva sammulugeja andis alla juba poole maa peal, sest pole ju ometi võimalik, et inimene tahab ühe päeva jooksul ära kõndida rohkem kui 30 tuhat sammu... Eks me homme hommikul näe, kui palju ja millist kreemi keegi endale peale määrima peab, et oma viimaseks tantsuetenduseks sama kepsakas ja särav välja näha kui esimesel korral. Pole ma oma elus hullemat rahvast näind kui tantsurahvas...

Nüüd on see siis juhtunud!

Ma seisan keset Kalevi staadionit ja lahistan nutta. Pisarad voolavad mööda põski ja mul on tegu, et meeles pidada, mismoodi ma väljakult ära minema pean hakkama. Olen just lõpetanud ’Taas koju’ tantsimise, ülistanud Eestimaad taevani ja tunnen, kuidas iga minu rakuke lahustub mind ümbritsevasse tantsijate massi. Kohe-kohe tuleb mul end kokku võtta ning alustada tantsupeo Codaga – kolm tantsu järjest, pidev tantsijate juurdevool väljakule, kuni lõpuks on meid kokku hullumeelne 9177 inimest, kes kõik ühes rütmis hingavad ja liiguvad. Minust ei jää järgi enam isegi mitte rakukest. Ma tunnen, kuidas Universum võngub mu ümber koos minuga, väljub minu taju piiridest, keerleb ümber müstilise kõiksuse keskuse ning stardib valguse kiirusel lõpmatusse. Ma ei mäleta enam, et viimased kolm päeva olen koorinud pesemata kartuleid, otsinud paaniliselt poeriiulitelt gurmaanitoidu valmistamise komponente, tundide kaupa küpsetanud ja keetnud, näppe kõrvetanud ja pead vastu posti peksnud... Praegusel hetkel on mulle antud nii suur kogus ülevat emotsiooni, et selle hoidmine käib mulle üle jõu. Tegelikult ma ju teadsin seda ja ootasin. Ootasin puudutust. Hommikune läbimäng pani korraks südame võbelema just siis, kui tühjade tribüünide vahelt alla väljakule kõndisime. Õhus oli ootust. Peaproov-etenduse kell alustab tiksumist... Platsil on end ringi kerinud naiste tantsurühm, tiksudes samas taktis, silmad suletud... Meie pai lastele – publiku heakskiitvad emotsioonid ja aplaus... Lennukid taevas madalstardil üle pilvemassist tekkinud viikingite mõõga – rahurist... Kahe noore mehe tantsusoolo ’Aissa’ saatel õlletelgi territooriumil, sekundeerimas ’päris’ tantsule väljakul – pidu neis enestes... Kolm Marikest koos topsitäie murelitega tantsusammul edasi liikumas ning võhivõõra fotokaameraga mehe palve – kas tohib teist pilti teha... Ülo Luht fotosessioonil pärna all kohe Marikeste istumiskoha kõrval, naiste lemmik tantsulooja viskamas nalja hammaste ja vanaduse üle (a la mees tuleb kooli kokkutulekult koju ja vastuseks naise pärimisele teatab, et kõik olid sama nägu ainult hambad olid neil uued)... Tantsupeo märke müüvad noored inimesed hüüdmas üle platsi – kõik ilusad inimesed ostke kauneid tantsupeo märke! Välismaise aktsendiga noormehe kallistus toidujärjekorras (mis sest, et eesmärgiks oli tähelepanu hajutada ning magusaid meelitusi jagades märkamatult järjekorras ettepoole saada :) Tüüpiline istuge-järjest-ei-jäta-vahesid-ja-kes-on-lõpetanud-läheb-kohe-välja toidusaali turvameeste suust, sekka vahelduseks lahke neiu, kes LUBAB meil oma toidupakikesega väljas laudade taha istuma minna... Äsjaleitud sõbra vaimustusest õhkav sõnum telefonis... Pealtvaatajate omavaheline vestlus – parim tants oli ’Taas koju’, ma sain kohe aru, mida sellega öeldi, kõik joonised olid nii selged... Meie kalli juhendaja nutetud silmad... Publiku ovatsioonid ja kiiduavaldused meile, kui me neist treppidel möödume... Grupikalli etenduse lõpus... Kogu kodutee võis mind näha totakalt naeratamas, silmad udused nagu oleks pilves. Minu esimene päris tantsupidu. Muud emotsioonid on praegu olematud ning jutt sellest, kuidas Marid läksid tantsupeole naisrühmana ning tagasi tulid segastena, tuleb hoopis teine kord. 

Kas hiired tuules...

...või rotid laboris – umbes selline tunne oli minul täna Kalevi staadionil. Tegelikult olime me kilud karbis juba hommikuses bussis ja ma ikka tõsiselt imetlen sel nädalal pealinna ühistranspordis tööl olevaid mehi, sest nende kannalikkus ja heatahtlikkus on see, mis meid igal hommikul õigeks ajaks ’tööle’ lubab minna ja heal juhul õhtul hilja koju ka. Aga laborirotina ma tänasel päeval väljakul seisin küll, sest kõigepealt oli meile hommikuse proovi läbiviimiseks kohale kutsutud klaverikunstnik, kelle esituses kõlasid siis üldtantsud, mille järgi meie tantsijad omakorda tantsida püüdsime. Ma ütlen püüdsime, sest ärge saage minust valesti aru – kindlasti oli tegu oma ala suure professionaaliga, kelle sõrmed justkui mängeldes klahvidel lendlesid, aga meie tantsumuusika kõlas selle instrumendi läbi nagu matustel, takti algust tuli aimata ja meloodiat oleks justkui enne kusagil kuulnud. Täitsa ime, et meil hoolimata heliehmatusest read täitsa sirged olid. 

Kahjuks sellega minu katsejäneseks olemine veel ei lõppenud. Meie esimene liigitants ehk ’upatamine’ leiab aset  üsna lavastuse algul ning ma polnud veel jõudnud tähelepanu pöörata sellele, kuskohast muusika tuleb. Kui ma siis trepist alla muru servale olin jõudnud ja kavatsesin hakata haiget saanud lapsukestele pai tegema, alustas vasakult poolt meie laulu keegi tundmatu häälega olevus, saatjaks hoopis teise rütmi ja helikõlaga pill. Peaaegu oleks ise ninali kukkunud. Kuidagimoodi õnnestus mul end siiski koguda ja labürindis õiged tantsupoosid võtta. Õnneks järgnes koheselt ka teine põhitants, niiet ma päriselt šokist toibuda veel ei jõudnudki. Kuna kavas on naistel vahepeal vääääga pikk paus, siis oli mul piisavalt aega järele mõelda, kuidas see tantsude saundträkk nüüd ikka kõlaski... jällegi – mul pole mitte vähimatki meie eesti muusikute vastu ja ma olen täitsa kindel, et suur hulk inimesi naudib igasugu improviseerimist ja lugude kavereid, aga – minu aju töötab pisut teisel lainepikkusel, mul on peas kõigepealt muusika ja siis tuleb alles tants, ehk siis tants on kohandatud muusikale. Ja kui muusikas toimub kasvõi pisukene nihe, kas siis meloodias või rütmis – ei leia minu jalad enam õiget asendit, sest impulls on puhta vale. Aga see on muidugi minu enda viga. Eks mul ole homme kaks proovietendust aega seda uut muusikat MITTE kuulata ja teha nii nagu minu sisemine helin käsib.

Proovietendused on muidugi super hea asi, sest see on ainuke võimalus näha, mida kõik teised kaaskannatajad viimase nelja päeva jooksul harjutanud on. Ja tõsist tööd on nad teinud tõesti – mõni tants on ikka nii kuradima ilus, et pisar tuleb lausa silma. 

Mis pole muidugi mingi näitaja, sest minu üliemotsionaalsus on teada-tuntud. Ja ma ei hakka üldse mingeid vihjeid andmagi – igaüks tuleb ja leiab oma tantsu üles niikuinii. Mida vaataja ei tea, on see, et tantsija annab endast kakssada protsenti igal juhul, mis sest, et silme eest must ja minestusest maaühendus. Täna näiteks jooksutati iga natukese aja tagant platsile esmaabinäitsikud, kelle kasutegur pisut selgusetuks jäi – tundusid teised na koolitüdrukutest vabatahtlikena, kes iga vigastuse puhul külma peale lasid ja juua pakkusid, tõsisema juhtumi korral aga kutsuti kohale tursked mehed kanderaamiga, kes kannatanu aplausi saatel minema tassisid. Aplausi on viimastel päevadel üldse kuidagi hirmus tihedalt saanud. Iga natukese aja tagant kõik see mees või naine muudkui plaksutas... Eks tantsujuhid ise on tänu väärt küll, sest kogu selle massi ohjes hoidmine ja kaunilt tantsima panemine ilma huumori ja hea tujuta vist ei õnnestuks. Villis varbad, dehüdreerunud keha ja põlenud ihuliikmed on kohustuslik boonus.

Kuna tänase päeva sisse mahtus päris mitu paaritunnist molutamise hetke, siis oli aega ka veidi lahingutandril ringi jalutada. Eestlane on ikka pöördumatult rämpstoidu sekka ära eksinud – vastu jalutavad lapsed mugisid friikaid ketsupiga ning täiskasvanud istusid lahjad õlled laua peal. Ega sponsori pakutavat tuleb muidugi tarbida nii palju kui jõuab. Kultuurinurk oli õnneks ikka ka. Päris põnev oli lugeda meie tantsupidude ajalugu, eriti kuldsel nõuka-ajal, kõigi oma leninlike staadioniloosungite ja sirbi-vasaraga. Ma ikka vahel mõtlen – misasi see on see meie rahvuslik identiteet, mida me nii kiivalt omaks peame ja kõigi riigikordade kiuste talletada tahame. Kas see ’meie’ pidu, mida me nädalavahetusel peame ja kus ainult paar tantsu päris labajalasammu näitavad, on selle identiteedi väljund või poosetamine või lihtsalt äriprojekt... Aga hetkel ei oma see mingit tähtsust, sest kell on ammu üle südaöö, järjekordne 12-tunnine tööpäev tantsijatel seljataga, järelpäevitus väljaulatuvatel kehaosadel silmatorkavalt märgatav, kõik nilbed ja veel nilbemad naiste seltskonna naljad ära räägitud, kõhud suurest naeruteraapiast kõveras ning ukse tagant kostub akordion ja simmanimelu. Homme ootab meid ees lausa kolm etenduse läbimängu, viimane neist jäädvustatakse filmilindile ning pakitakse ERRi arhiivi igavesest ajast igavesti. Seega tuleb põll ära triikida, tutt sirgeks sättida ja naeratus näole kleepida. Nagu tavaliselt. Nii see rahvatantsija elu kord on :)

Tantsumaratoni kolmas päev...

...algas meie rõõmuks päikesepaiste ja kaelamurdva dilemmaga – mida  selga panna. Häda kui kallab vihma ning jama kui äkki läheb nii soojaks, et pikkade riietega palav hakkab. Ega see pole naljaasi, kui kõik vajalik tuleb hommikul kell kaheksa kaasa võtta, sest koju saab alles enne kümmet õhtul. Minu jaoks oli see siis esimene rahvatantsija täistööpäev ning  ma pean oma häbiks tunnistama, et nii umbes kella kuueks õhtul ei tahtnud mu jalad enam kohe mitte tantsujoonisesse joosta ning selg nõudis kiiremas korras horisontaalasendit. Ja oleks siis veel, et ainult keha on nõder – aju kõvaketas jooksis pisut hiljem samuti kokku, niiet pere labajalg ei seostunud minu ettekujutuses enam üldse mitte nende sammudega, mida me tegelikult tegema pidime. Ja kui meie kallis juhendaja oleks veel korra öelnud oma lemmiksõna – anfass (või-jumal-seda-teab kuidas seda sõna kirjutatakse ning mida see üldse tähendab), siis mul oleks rätiku alt sõna otseses mõttes tossama hakanud. Aga algas päev taas hobuste söötmisega, kusjuures hipodroomile jõudmiseks pressisime end pealinlaste meelehärmiks jälle bussi. Seekord siis lõõtsaga bussi. Kuigi Marikesi on nagunii alati kilomeetrite kaugusele kuulda, siis lõõtsas me ikka ületasime endid – küll kadusid ühtedel jalad alt, küll jäi teistel midagi kuhugi vahele. Meie kaunimatele piigadele pakuti võimalust bussis põlve peale istuda ning üks noormees luges ära kõigi meie nimed rättidelt kui me temast möödusime. Maakad linnas, mis teha :) Vähemalt me juba orienteerume, mitte ei marsi kindlameelselt kõige kaugemat ringi pidi sihtkoha poole.

 Üks pisiasi jäi mul esimese päeva kohta mainimata – kui keegi veel mäletab, siis mingi hetk kevadiste ülevaatuste paiku saime ebajumalatelt noomida selle eest, et tantsides laulu kaasa laulsime. Mina eriti. Nüüd selgub, et ka ebajumalad peavad vahel oma sõnu sööma, sest sel tantsupeol tuleb naistel oma ’varesele valu, harakale haigust’ kõigest hingest just nimelt KAASA LAULDA. Saa siis aru nendest käskudest ja keeldudest. Ega neid mikrofonist kostuvaid juhtnööre ei saagi alati absoluutse tõe pähe võtta, sest paberi ja plaani peal näevad asjad tihti pisut teistmoodi välja kui tegelikus elus ning eks tantsupidu ole ka suures osas kohapeal valmiv häppening. Mis sest, et tantsijal peab vähemalt kolm paari silmi olema – ühed ees, teised kuklas ja kolmandad varba otsas, et suudaks kõik oma tipid-täpid-knopkad korralikult üles leida. Närvid peavad ka väga heas korras olema, sest muidu võib nina eest madallennul mööduv pääsuke hetkega suure segaduse tekitada. Ja igas kohas pole mõtet maha kükitada, sest pealinnas on rattameestel hoopis teised liikluseeskirjad ning niimoodi võib poolest tuharalihasest kergesti ilma jääda.

Päris suure põnevusega ootasin tänast lõunasööki. Eile serveeritud hernesupiga hirmutasid naiskad mind ikka korralikult ära ning kuna mul ei ole mingit plaani tantsumaratoniga kümmet kilo alla võtta, siis ma pidasin väikest viisi pöialt, et täna vähemalt söödav supilurr oleks. No oli söödav. Aga lurr. Kuigi serveeriti kahte erinevat varianti – seljanka ja borš – siis välja nägid nad küll täitsa ühtmoodi nagu eelmisel päeval keedetud ja nüüd ülessoojendatud halli värvi ebamäärane kooslus. Kõhu täitis siiski ära, sest magustoitu anti ka. Pikantseks lisandiks asjale olid poisiohtu kollastes vestides noormeeste vaistuvaidlemist mittekannatavad suunavad märkused ning üleval tribüünitoolidel puhevil kukena ringi kõndiva ja meid üleoleva pilguga silmitseva ’turvamehe’ salvavad märkused. Vaesekesed. Loodetavasti saavad nad korralikult palka vähemalt.

Aga ilm hellitas meid täna ikka täiega – taevas oli puhas sinine ja päike paistis lagipähe. Kuigi enamus Marikesi peaks juba üsna elukogenud olema, siis õnnestus meil täna siiski endile korralik nunnapäevitus hankida, pluss keevitajaprillid, klouninina ja punapõsed. Ja päris päeva lõpus, siis kui ma arvasin, et nüüd on mul küll kopp ees ja ma viskan oma tantsukingad pikaks ajaks prügikasti – saabus õnneks tantsupeo tipphetk. Naiste Tuljak! No ei ole ma naljakamat semafortantsu oma elus näinud. See meie tahapoole painutusega jungivõte, mis kõrvalt vaadates pitsi kummutamist meenutab, ei ole ometi tõsiselt võetav. Võib ju olla, et suurel platsil koos kõigi teistega ei näegi see nii kentsakas välja, aga mul endal on küll tükk tegemist naeru tagasi hoidmisega. Meie kõige viimane tants täna oli aga täielik katastroof. Aga ega suitsevate ajude ning väsimusest tudisevate põlvedega naistest polegi midagi suurt tahta. 12-tunnine tööpäev on kurnav ka kõvematele tegijatele. Ei tea, kuidas selle ületunnitasuga jääb ka... Homme kompame üksteist jälle. 

Veeteede amet...

...võtab ja viib ära viikingite naised. Ja kajakas ei roni sinilinnule selga ning hiired tuules suunduvad idatreppide poole. Ei, tegu ei ole Mihkel Muti tragikomöödiaga rannaeestlaste elust, vaid minu esimene kloon saabus täna pealinna läbivettinud Marikestele seltsiks. Minu suureks üllatuseks näitavad viimase aja rahvatantsurühmad üles suurt leidlikkust oma nimede valimisel. Kujutate ette uudist valla lehes – Sel aastal lähetasime suurele peole Meie valla eided... Aga ega vahet pole, millise nimega kedagi kustutakse, jalad lirtsuvad kõigil ühtemoodi. Nii jäätise tegijatel kui hammastel, servakaunistustest rääkimata. Kui ma pärastlõunal oma vaeste naisukestega ühinesin, olid nad just ära luristanud lõunaks ettenähtud hernesupi ning mina smugeldasin end täitsa ilma isikutunnistuspaelata Kalevi staadionile. Puhta kriminaali tunne tuli. Staadion ise oli tunduvalt väiksem kui ma ette kujutasin – no kui sinna ikka mingi 12 tuhat pealtvaatajat ära peab mahtuma, siis mulle kangastus kohe Londoni olümpiastaadion... aga õnneks tekkis sel pisikesel rohelisel väljakul kohe kodune tunne ning polnd miskit pabinat. Tantsude läbitegemine iseenesest eriti hull ei olnudki, kui arvesse võtta, et ma pidevalt oma update’i tegema pidin ning vahepeal ikka päris metsa poole jooksin. Mis parata, kui naised väljakul oma vihmakiledega kõik ühtemoodi välja näevad ning rühmakaaslast mitte kuidagi üles ei leia. Minu esimene kloon tegi ka kohe ruttu vehkat ning mul oli vahepeal ikka sõna otseses mõttes vetteviskamise tunne. Suure staadioni proov möödus siiski suuremate viperusteta, kui mitte arvestada Marikeste rünnakut staadioni maa-alusesse naiste tualetti. Me mõtlesime veidi rohkem tsiviliseeritud olla ning siniseid pissiputkasid mitte kasutada ning suundusime teadjanaiste juhatusel betoonkempsude poole. Veidi hämmastust tekitas küll silt naiste poole kohal – KÄTEPESU PEEGEL – aga ega me muud peale naermise sest ei arvanud. Trepist alla jõudes selgus, et oligi ainult KÄTEPESU ja PEEGLID, sest naiste WC oli KINNI MÜÜRITUD. Igaks juhuks me meeste poole peale minema ei hakanud.  Suundusime hoopis kogu selle sahiseva naiste massiga hipodroomi poole. Mitte küll õhtuseks meelelahutuseks ehk hobuste võidusõiduks ja kihlvedudeks, vaid päevavalgus tuleb ikka viimse piisani trenni tegemiseks ära kasutada.  Olgu see siis kasvõi hobuste kõrval. Põhiline et suksudele tee peale ette ei jää koperdama... 

Turvamees käis meid isiklikult sõbralikult noomimas, et me ometi ei jääks hobuste raja peale telefoniga töllerdama, sest tema ei saa meid kohe mitte sel juhul kaitsta. Väga armas temast. Mingid mehed kaamerate ja suure tolmunuustiku-mikrofoniga käisid ka ringi ja üritasid naisi hirmutada ning kõrvalväljakul treenisid musklis poisid ameerika jalgpalli võimisiganes see üksteisega kokkupõrkamise mäng ongi... Hilisõhtul ’kodu’ poole suundudes hõivasime taas kord tallinna tasuta transpordi ning kui ma kõrvalt kogu seda suurt kädisevat-itsitavad naistemassi kõrval vaatasin, tundsin kaasa vaestele pealinlastele, kes meid terve nädala välja kannatama peavad. Mõnedel on ehk võimalik seks ajaks uksed-aknad kinni naelutada ning suvekodusse kolida, aga need, kes linna jäävad, on arvatavasti poed kõrvatroppidest ja aknakatetest tühjaks ostnud ning  konutavad suletud uste taga, oodates, millal nende linn neile tagastatakse. Igatahes tuleb kiita trolli number 6 juhti, kes lubas kõigil peatuses seisnutel end trolli sisse pressida ning nõnda me selles sumisevas kilukarbis kodu poole ujusime. 

Pioneerilaager asub valgusrikkas koolimajas, plakatid seintel, ploff õhtusöögiks ja... loomulikult tohutult suured söögivarud. Ega Marid teisiti ei lepi ka. Esimesed ristsed tantsupeo kliimas saadud, nüüd jääb üle ainult järgmisi seiklusi oodata. Meie hilisõhtustest anekdootidest ma targu vaikin...