Mitme muutujaga võrrand ehk kuidas Meie Mari Naiste Tantsupeoks valmistub

Jõgeva on teadagi külmapealinn. Keegi muidugi minu käest ei küsinud, kas ma sellise tiitliga nõus oleksin, aga tulemused on igatahes tunda – hommikuti ilmateadet kuulates alustab raadiodiktor tavaliselt Jõgevast, kõige külmemast kohast siis. Sestap on päris tore, et meil sellel suvel vähemalt Naiste Tantsupidu on. Saab veel vähemalt nädala jagu suvesooja ilma. Mitte et ma seda leitsakut taga igatseksin, mis eelmisel Naistekal valitses – villaste vammuste ja tantsujalgadele üldse mitte sobivate mustade kingadega kaheksa tundi 32 kraadises lauspäikeses veeta on isegi ühele tublile Marikesele liig mis liig. Karta on, et ilmategur meie võrrandis saab olema see kõige etteaimamatum muutuja, sest täna on ikka kuidagi pagana tuuline... Võib juhtuda, et tuleb jälle tutt näos kinni tantsida... 

Teiseks muutujaks on igavesest ajast igavesti muutuvad tantsusammud. Oma kuueaastase rahvatantsijakarjääri jooksul olen ma vähemalt ühe asja selgeks saanud – niipea kui ma oma kohmakate tantsujalgadega mingi tantsu enamvähem korralikult omandanud olen, lammutatakse see suuremate pidustuste eel algosakesteks lahti ning vahetult enne peoplatsil esinemist tuleb kogu tants uues kuues ära õppida. Ametlikult nimetatakse seda väljakuversiooniks. Aga kuna rahvatantsija on oma olemuselt nagunii multifunktsionaalne, siis tribüünil pidu nautiv külaline näeb tõepoolest kauneid kujundeid (kui tribüün piisavalt kõrgel on muidugi) ning tal pole halli aimugi, milliste varjunditega need kujundid sündinud on. Ja kui palju ajurakke tantsijal esinemise ajal korraga töös on, et kõiki neid muutujaid meeles pidada. 

Kolmas muutuja on inimressurss. Ma saan muidugi aru, et peokorraldajatele tundub, nagu jääks maailm peoeelses nädalas seisma ja asjaosalistel kõik muud kohustused nagu võluväel kaovad, lubades neid kahesaja protsendiliselt ettevalmistustega tegeleda. Tegelikult elame me suht kitsast liikumist kannatavas ühiskonnas, kus meie isiklikud hobid kuuluvad pigem kõrvaliste välistegurite alla, mida tavavõrrandisse sisse ei lubata. Ja mitte kõigil ei ole matemaatiline vaist nii tugev, et oma isiklikku tõenäosusteooriat üles ehitama hakata. Seega tuleks pigem rõõmustada kõigi nende tantsuhuviliste üle, kes tõepoolest ka füüsilise kehana kõik minutid võrrandis veedavad. Mõned meist saadavad oma vaimu teisel tasandil kohale ning ma arvan, et ka see on vajalik ja asjakohane.

Kui nüüd kõik need ja kümned lisanduvad muutujad kokku panna, siis tulemuseks on raudselt midagi uut ja huvitavat, mida sugugi kuivaks matemaatikaks nimetada ei saa. Aga see ju tegelikult ongi elu, mitte raamidesse surutud ja kellegi tahtmist täitev, vaid vabas voolamises ja kõigi osaliste omanäolisust kandev looming. Mis kütab kuumaks mitte ainult ilma, vaid ka südamed. Tulge kaema – mis imetegu seekord Jõgeva staadionil 12. juunil näha saab! Marikesed on kohal. Kulbiga.