Laagris...

...käisin ma viimati kooliajal. Ja see oli ammu. Väga ammu. Laager tähendab seda, et hulk lapsi on koos ja mõned õpetajad üritavad neid ohjeldada. Laagris magatakse telkides ja süüa tehakse lõkke peal... Ups. See oli vanasti. Nüüd on laagripaigas kämpingumajakesed, pehmed madratsid, puhas voodipesu, söök tuuakse termospottidega kohale ja lõkke asemel on grillirest ja vorstid. Sellest hoolimata on laager täiesti omaette nähtus.

Esiteks – pole mingit lootustki ohjeldada vabadusse pääsenud koolilapsi. Ja pole ka vajadust, sest vaba hing vajab seikluskogemust ja tahab asju teha omamoodi. Lasku käia. Pärast loeme üle murdunud varbad ja kriimud. Võibolla paneme plaastrid peale :)

Teiseks – ei tohi igasugu planeeritud tegevustega üle pingutada. No mis sest, et projekt... egas kõiki tegevusi ei pea ära tegema, mis kirjas on. Pärast pannakse aruandesse kirja kõik nii nagu peab. Ups. Ärge haridusministeeriumi inimestele rääkige. Nemad meie projektitaotluse heaks kiitsid... ise teadsid millega riskivad.

Kolmandaks – ilm tuleks alati vähemalt kuu aega ette ära tellida. Meil jäi tellimata. Seega oli meil ilm kõige tuulisem siis, kui tahtsime laevaga Kuremaa järvele seilama minna. Nii tuuline, et laev ei saanud sadamast välja. Siinjuures tuleb meeles pidada, et sõnad LAEV ja SADAM on Kuremaa tingimustes jutumärkides. Tegelt sõitis meie juurde kõrkjatesse mattunud ujuvkai juurde tünnisauna parv. Nimega Linda. Oli täitsa põnev. Eksootiline isegi. Sest tuulele lisaks tabas meid vahetult pärast „sadamast“ väljumist veel ka paduvihm. Aga kui parve peal ringi luusida, siis võib leida pisut varjulisema koha ning kui seal katkist telefoni mängida, on laevasõiduromantika kindlustatud. Saun oli kahjuks kütmata ja tünnis vett ei olnud. 

Neljandaks – pole mingi probleem hommikul vara jääkülma duši all end karastada. Pärast on ju jube soe!

Viiendaks – grilliõhtu õnnestumiseks läheb vaja kahte kõige vanemat ja asjalikumat poissi (vene poisid kusjuures), kirvest, puuriita ja 15aastase elutarkust: „Grilli juurde naised ei tule, see on meeste töö!“

Kuuendaks – kui ma midagi kardan, siis kõikuva kanuu ja kahe võõra lapsega keset Pärnu jõge hulpimist. Aga ega keegi ei tohi sellest aru saada. Mina olen ju boss ja tüürimees ning kuna omaniku koer otsustas, et meie kanuuga on kõige turvalisem reisile minna, siis ei saanud me ometigi ümber minna. Ei läinudki. Päris tore oli tegelt. Nüüd ma lähen Marikeste kanuumatkale nagu vana kala kunagi. See, et samal ajal vihma sadas, on iseenesestmõistetav.

Üleüldse on see laagrivärk mulle natuke konti mööda ka. Mulle ju meeldib võõras kohas pea ees vette hüpata ning normaalne ei ole ma kohe kindlasti. Vähemalt ühiskonnanormide järgi. Jumal tänatud, et mulle nii palju võimalusi antud on. Olla mitte normaalne :)