Jälle on käes see hooaeg, mil tantsunaised staadionitel orienteerumist
harrastavad. Seda siis veepudelite ja papptaldrikute järgi. Eks ta esialgu
paista nagu peata kanade siblimine või siis kimalase lend, sest poolteist
meetrit kipub vägisi kuuemeetriseks kiskuma ja kui igaüks oma rivi hoida tahab,
siis on tegelikust rivist asi üsna kaugel. Murutantsuks sobilikud jalanõud on
paraku veel leiutamata ning meie tavapäraste tenniste ja tossudega ei ole rohu
peal keerutamine mitte mingi valemiga võimalik. Jalad lihtsalt otsustavad
iseenda külge kinni jääda ning kuna rahvatantsija pilk veel avarusega harjunud
ei ole ja endiselt nurgast klaverit otsib, siis võib juhtuda, et kui tants
algab küll haigla poole (sry koolimaja poole ikka), siis lõpeb hoopis surnuaia
väravas. Tantsud ise on muidugi looduslikule olukorrale suht vastavad. Tegelikult
võiks selle Laimaja juba ametlikult kihulasetantsuks ümber nimetada. Ussikestel
on kihulaste ära ajamist pisut lihtsam välja tantsida, aga meie materdajad peavad oma väljapeetuses
kihulaste hammustused lihtsalt välja kannatama. Nad nagunii võidavad ju. Ja võitja
naise jalasääred on punaseid plekke täis... Suht raske on kõrvaltvaatajal
muidugi uskuda, et naised seda kõike vabatahtlikult teevad. Aga eks neid
imelikke peab ka olema. Erinevus rikastab, teadagi...
No comments:
Post a Comment