Hieroglüüfid liblikatiival: Ivo sünnipäev Jõgeval ehk kuidas viis tuhat naist päikese pilve tagant välja tantsisid

Mis on mees ilma naiseta? Ei miskit. Ei saa ta oma sünnipäevagi peetud, rääkimata sellest kui loog lahti ja vihm tulekul. Ikka on naised need, kes tugevama poolena kogu vastutuse enda kanda võtavad. Ei takista neid paduvihmad ega tuulispask, kui nad ikka on otsustanud, et tuleb sünnipäevapidu, siis nii on.

ühel korralikul sünnipäevapeol peab ERR ikka kohal olema... kuna nende staap asus meie pesa lähedal, saime meiegi aimu mida televaataja näeb

Kuna vesistest proovipäevadest on juba piisavalt palju kõneldud, siis pole siinkohal enam mõtet eesti naise kannatuste rada kirjeldama hakata. Kui väljas on vihmane ja külm, tuleb end soojemalt riidesse panna. Üleüldse tundub mulle, et me võiksime lõpetada selle eesti nokia otsimise – selleks on kihtriietumine. Me peaks selle patenteerima ja hakkama raha eest teistele rahvastele õpetama. Niisiis – rahvariiete alla tuleb panna nii palju mitte välja paistvaid riidekihte kui võimalik, jalgade ümber mässitakse toidukile (sest kummikud on niikuinii terve Jõgeva linna pealt otsas ning esinema nendega loomulikult ei minda), läbipaistev kilekeep ümber ja kätte soojad valged sõrmikud. Keegi ei saa aru, aga sinul on soe.

nii seksikad aksessuaarid peaksid lausa kohustuslikud olema

Sünnipäeval on väga oluline, et süüa saab. Seekord anti päris korralikult. Täitsa hommikust alates. Siinkohal pigistan ma targu silma kinni kogu selle tohutu prügikuhja ees, mis pärast neid päevi Torma prügilasse juurde sigines. Ma saan väga hästi aru, et kristallpokaalid ja hiina portselan ei oleks sellise külaliste hulga juures tulnud kõne allagi. Igatahes tundus, et tantsurahvas jäi menüüga rahule, kuigi ma avastasin oma suureks pettumuseks, et täna ei antudki lõunasöögiks punast suppi. Teada ju on, et mida valgem põll, seda punasem supp... aga arvatavasti polnud menüü koostaja rahvatantsu murfismidest midagi kuulnud. Hommikusöögiks pakutud tuhanded praetud munad panid mind küll pisut kukalt kratsima... noh et millal nad need ometi praadisid ja kes ja kus... aga mis ma ikka pikalt juurdlen, kui ikka piima ja jogurtit saab, on kõik hästi.

hommikusöögilauas

mnjah... Tallinnas pidi maasika kilo 2.50 olema...

No ja kui kõht tühjaks jäi, siis võis ju iga kell minna tasuta toidutelgi vastas asuvasse grillipubisse liha või laadale maasikaid ostma. Ühel hetkel avastasime näiteks toominga alt terve kastitäie sefiirikorvikesi. Silme ette kangastus Lembitu Kuuse reportaaž Naiste tanstupeost: „Ja väljakule tormab triibulises seelikus rahvariietes naine. Täiesti selge on, et ta on eksinud ja ei leia üles oma naisrühma. Aga mis on temaga juhtunud? Tema suu ümber paistab midagi roosat. Kas tõesti on tal langetõve hoog peal? Kus on meedikud, miks me ei näe neid tema poole tõttamas? Aga ei, rahvariietes naine jookseb hooga üle väljaku, kollased tutid lehvimas. Ja mis selgub, see on Meie Mari, kes ei suutnud kiusatusele vastu panna ja üritas enne tantsunumbri alustamist ära süüa vähemalt ühe sefiirikorvikese...“

palun mitte jätta sefiirikorvikesi põõsaste alla... mine tea...

Tegelikult hakkas mul sellest Jõgeva staadionist pärast esimest peaproovi täitsa kahju. Ma muru mõtlen. Kuidagi väga kurb oli vaadata seda ülesküntud kartulimaad meenutavat pinnast... järgmiseks korraks peaks ikka patenteeritud golfimuru maha laotama. Seda ei anna ära künda ning silmale ka ilusam vaadata. Kindlasti on mõni selle eliitspordiga tegelev rikas klubi nõus naistele sponsoriks olema. Valged pluusid ja triibuseelikud näevad ka hoopis erksamad välja rohelisel taustal. Ja pastel ei libise. Keerutused tulevad graatsilisemad ja maamärgid ei kao pori sisse nähtamatuteks. Sest kui nüüd tribüünil etenduse ilu jälgivad pealtvaatajad kohati sirgete ridade asemel usse looklemas nägid ning tegu mitte Laimajaga ei olnud, siis selles polnud mitte tantsijad süüdi... kui ikka märk on olematuks tallatud, pole teda mitte kuidagi võimalik üles leida.

Kõik eelnevalt kirjapandu on aga tühine ja vähetähtis kogu sünnipäevapeo sisulise poole kõrval. Seekord näitasid naised oma tõelist nõiajõudu – juba esimese proovietendusega tõmbus taevas sutsu võrra heledamaks, vahepeal üritas küll vihma krabistada, kuid õhtuseks etenduseks laius staadioni kohal helesinine ja päikesesäras taevalaotus. Need inimesed, kes asjaga esimest korda tutvust tegid õhtuse otseülekande ajal, võisid küll imestada, et mis läbivettinud tantsijatest jutt käib. Jummala ilus ilm ju. Ja ega tantsija ise on samamoodi hämmingus. Ükskõik kui mitukümmend korda keegi ka esinenud ja tantsupeol käinud ei ole, ikka tuleb tibutagi ihule, kõhus on liblikad ja staadionile esinema jõudes toimub täielik transformatsioon – hetkega on sinust saanud kõige olulisem isik selles aegruumis. Sest kuigi tantsib terve mass, sõltub tulemus iga üksiku lüli tegevusest. Midagi maagilist on selles tuhandete käte ühtses liikumises ja kehade ühises pöördumises. Eks ta omamoodi rituaal ole. Midagi muudame me sellega iga kord. Seekord pöörasime ilma ilusaks ja soovisime Ivole õnne. Ning iga õige sünnipäev lõpeb nagu alati tordisöömisega. Väga maitsev tort oli kusjuures :)

palju õnne!

Aitäh minu Marikestele, kes mind kohe hommikul instrueerisid ja informeerisid minu asukohtadest ja väljakuformatsioonidest. Aitäh meie armsale juhendajale, kes jätkuvalt oma lärmakate ja korrale mitte alluvate Marikestega hakkama peab saama, aga midagi pole parata, me lihtsalt oleme sellised armsad olevused. Ja ega ilma meieta ei saaks ka kuidagi. Mehed ammugi mitte. Mis paneb mind hetkel mõtlema, et kui oli naise lugu ja nüüd oli mehe lugu, et mis see järgmine lugu siis küll olema peaks...