..ehk ükskord tuleb see kloonimine ikka ette võtta. Sest kuigi tänane
hommikupoolik oli emotsionaalselt tappev ning pärastlõuna tekitas üleüldse hinge
musta augu, pidi see minu üks ja ainuke mina ikkagi õhtul jaani tantsima
minema. Oleks hea meelega oma klooni saatnud ja ise kodus nurka nähtamatuks
pugenud, aga… eiei… tuleb minna, tantsukingad jalga ja rätt pähe ning Paduvere
poole teele. Oma häbiks pean tunnistama, et kuigi olen jumala kohalik, ei ole
ma Paduveres enne käinud. No mis seal Nuustakul ikka, kui Pariis ees terendab
onju. Selgub et see koht on jaanitajate hulgas päris populaarne, sest kui ikka
õhtune esineja on Smilers, siis millest me räägime… ja eks tegelt oli neil
kohale tulnud varastel jaanitajatel suht kama kaks millised naised või poisid
neile natukene muru peal nalja tegid. Vihma ju ka kallas. Ja esimest korda
Marikeste esinemisajaloos lõi äike elektroonikasse just meie tantsu ajal – ma
arvan, see tuleks Memmede tantsu sisse kirjutada, see hetk, mil muusika katkeb
ja memmed kui peata kanad ringi vahivad… täitsa karakteris peab ütlema.
Aga kogu õhtu kõige olulisem hetk oli ikkagi täiesti isiklikku laadi saavutus
– ma tegin tutvust endlikepiga. Päris normaalne kepp oli.
No comments:
Post a Comment