Ütlen ausalt...

...kui ma lastega kolmapäeva hommikul projektilaagrit alustasin, siis olin pisut pettunud, et ma ikka veel pole ennast ära kloonida lasknud. Noh et oleks vähemalt kaks mind. Üks, kes lastega laagris jändab ja teine, kes samal ajal Marikestega mudas müttab. Naiste tantsupeo eelmudas siis. Sest vaadates oma armsate naisukeste pilte staadioni mahamärkimisest ja orienteerumisest ning kummikutega proovi tegemisest, on mul nii otsatult kahju, et ma sellest kogemusest ilma jäin. Mitte et mul laagris lõbus poleks olnud. Oli. Väga lõbus. Ootamatult tore seltskond oli meid kokku sattunud. Muidugi kõigepealt minu ’vana’ tuttav Irina Sillamäelt, kellega me juba Islandil kokku saades otsustasime, et midagi me kohe kindlasti peame koos tegema ja tänu kellele meil tegelikult see Lotte projektireis ka teoks sai. Aga meie kolleegid Sillamäe Vanalinna koolist olid täitsa omaette pärlid – nii vahvaid laulumaiaid õpetajaid polegi juba ammu kohanud. Olete super lahedad! Ja siis need lapsed... nii omad kui alguses võõrad ja pärast täitsa omad needki... ega ma siis igaühega ikka ei lähe esimest korda kanuutama onju :)

Täna siis sel ajal kui minu Mari-naised Jõgeval staadionimudas müttasid, mässasime meie Lottemaal. Tegelt olen ma väga uhke nende inimeste üle, kes selle üdini eesti oma asja nii kenasti maaks on vormistanud ja end sellele pühendanud. Täna nägin ma jälle, kui palju head energiat kiirgavad need inimesed, kes suure innu ja lõbuga oma tööd teevad. Ikka kõik need Lotte raamatu tegelased, keda Lottemaal iga nuka peal kohata võis. Eriti armas oli vaene külmetav Lepatriinukene, kes Lennumasinat valvas. Käisime lendamas ka. Ülevalt avaneb ikka täitsa teine perspektiiv kogu asjale. Teadagi.

Aga veel sellest pühendumusest. Kuigi väljas oli vaat et miinus null ja vihma kallas kui oavarrest ja tuul puhus ja miskit mõnusat ei olnud meie füüsilises olemuses, andsid need vahvad tegelased seal Lottemaal ja meie enda rõõmsad naeratavad lapsed nii palju energiat, et praegu soojas toas istudes ma enam küll ei mäleta seda lõdisevat tunnet vaid minus on alles ainult head ja positiivsed emotsioonid. Kohtumised. Jutuajamised. Küünlavalgus toas. Naeratused. Lõputu kuhi krõpsupakke. Ühine lauluring. Türgi tantsu õpetav vene poiss. Must kass. Vana taksikoer paadis. Jääkülm dušš hommikul... ups... see viimane vist väga meeldiv ei olnud, aga egas väikesed ebameeldivused kuuluvad asja juurde. Siis oskame hinnata headust paremini. Ma hakkan teid igatsema, minu Lohusuu lapsed... kohe päris kindlasti...