Kirjatsura õudusunenägu

Suvi on teatavasti see aeg, mil pedagoogina töötav ühiskonna ori end vahepeal tsipakene inimesena tunda saab. Mõned päeva ja nädalad kuluvad muidugi võõrutusnähtude all vaevlemiseks – kui oled ikka 24/7 oksendamiseni tööd rabanud ning kõigi ja kõige jaoks olemas olnud, siis on äkiline ainult iseendaga olemine äärmiselt segadusseajava toimega. Aga õpetaja on ju ise ka õppimisvõimeline ning eks aasta(kümne)tega ole kogunenud nippe, kuidas võimalikult kiiresti kogu väsimus välja magada ning mittemidagitegemine ruttu selgeks saada. Et jõuaks ikka korralikult mitte midagi teha.

Suvi pakub selleks õnneks ka tohutult võimalusi. Käisin ma näiteks juuli algul Otepääl Retrobestil. Minu esimene festival niisiis. Mis sest, et ma aint ühel päeval osalesin… Ega ma ei tahtnud tegelt üldse minna. Vahel on nii, et isegi sekund enne oled sa veel kahevahel, et misasja ma sinna ronin üldse… parem vaevlen veel võõrutusnähtude käes siinsamas koduõuel kiigu peal. Aga. Õnneks on mul väga veenvad sõbrad ja väga konkreetsed lapsed. Kui ikka laps ütleb, et aitab küll masetsemisest ja kao minema, siis tuleb minna. Ja oi küll oli hea, et ma läksin. Küll see on ikka mõnus tunne, kui oled peaaegu lava ääres, muusika peksab rinnust tagasi, bass poeb päikesepõimikusse, käed on näpuviskamisest ära surnud ning aeg mitte ainult ei peatu, vaid keerab välgukiirusel mitukümmend aastat tagasi. Ega ma nii väga ei mäletagi, keda me seal kuulasime. Aga ma mäletan seda vaest masenduse ja sarkasmi all vaevlevat noort näitsikut, kes mulle õla peale koputas keset näpuviskamist, öeldes – palun astu natuke sinna paremale poole! Ta õnnetuke pidi terve tunnikese seal lava ees hüplevate inimeste keskel ennast koos hoidma, käed risti rinna peal ja suu grimassiks moondunud… misiganes teda sundis seal olema, ei tea… Ja siis mäletan ma veel kohvimüüja imestusest suurenevaid silmi kui ma kohvi kõrvale topsi külma vett küsisin… Ja veel kangastub mulle silme ette tärkliseauto… või õigemini vana täpiline Žiguli, mille külje peal kiri – крахмал. Ja taevast langevad paberihelbed. Ja Otto-Triin. Aga kogu festivali kõige meelierutavam atraktsioon oli hoopis 1001 ööd ehk kellapendel. Nii heleda häälega ei ole ma juba tükk aega karjunud. Kogu hingest.

Ah et mis on sellel kõigel pistmist õudusunenäoga? Andke andeks, aga kogu see üritus toimus viis päeva tagasi… Kui ma laupäeva öösel kell neli koju jõudsin, oli minu peas kõik valmis. Ajukeemia oli korraliku kompoti kokku keetnud, ole ainult mees ja klõbista klahvidel. Istun ma siis nende klahvide taha… ja tutkit brat… A mis saab siis, kui järgmisel korral keegi reportaaži vajab? Kohe vahetult pärast katastroofi. Mitte nädal hiljem. Kirjutamine kuulub ju mittemidagitegemise hulka… 

ma kuulen praegugi iseennast kisamas seal peal...