Monday, December 7, 2015

Pea ees tundmatus kohas vette hüppamine...

...on mul siiamaani suht hästi õnnestunud. Sestap ei olnud ma eriti mures selle Islandile sõidu pärast. Polnud nagu erilist tunnetki enne minekut. Mis seal ikka. Lähen ja kaen, kuda Islandil elatakse. Jajah. Selgus, et vettehüppe asemel toimub pea ees lumme tormamine ning seda korraliku hurrikaani taganttõukel. Aga alustagem algusest.
Seda, et reis päris tavaline jalutuskäik ei saa olema, sain ma aru juba Elroni rongis. Täitsa imelik tegelt, ma polnudki nende uute rongidega enne sõitnud. Päris valge inimese tunne tuli peale seal rongis. Aga kui ma siis esimesele vabale istekohale prantsatasin, vaatasin tõtt ... koeraga. Selline nunnu mops istus mul vastas. Pruunide silmadega. Otse loomulikult lasin ma tal end korralikult läbi limpsida... Pärast mida võtsin kotist välja PÄRIS raamatu ning ma olen üsna kindel, et nägin üht kaugemal viibivat naisterahvast endast pilti tegemas. Mmm haruldane nähtus – inimene raamatuga... 



Tallinna lennujaamas kohtusin siis esimest korda silmast silma oma nädalaste saatusekaaslastega. Ikka nendega, kes koos minuga Islandit avastama sõidavad. Ja oli mul vaja neile mainida, et mind iga kord julgestuskontrollis läbi katsutakse... Seekord olin ma lausa narkodiiler. Kaks korda võeti proove... Kahjuks ei leidnud nad midagi. Järgmine kord peaks ehk midagi kaasa võtma, siis teaks rääkida, mis juhtub edasi... pärast seda positiivse signaali saamist... et kas tulevad koerad või relvadega mehed või väänatakse käed selja taha... ei-ei-ei, Raine, sa oled liiga palju actionfilme vaadanud.
Igatahes. Olin ma jällegi oma uutele sõbrakestele rääkinud, kui tore on lennata Grasshopperiga ning kuidas selle propellerite käimalükkamine tegelikult toimub (noh et üks mehike on seal propelleri taga ja väntab seda käima), kui meie Helsingisse viivaks lennukiks osutus...grasshopper. Selline väga nunnu ja väike ja maadligi lössis ratastega. Eks me kõik ole tuule käes loperdavaid linde näinud... novot, selline oli enam-vähem ka meie lend. Ei, tegelt lend oli täitsa kobe, seal ülevalpool pilvi. Maandumine aga andis küll Linnanmäki lõbustuspargi atraktsiooni mõõdu välja. Ameerika mäed, ladys and gentlemen. Pluss rallipidurdus maandumisrajal.

Seevastu meid Reykjavikki transportiv lennuk oli kunsttükk omaette. Kogu oma tohutu lendamiskogemuse juures ei ole ma NII SUURE lennukiga veel lennanud. Ja mis kõige toredam – selle lennuki istmetel olid need pea küljetoed, noh et see pea vaeseke ei kukuks kogu aeg otsast ära kui uni peale tuleb. Jess. Ja mida luksust – igaühe isiklik puutetundlik minitelekas otse nina ees. Vaata mida tahad. Täitsa kõige viimane Mission Impossible ka olemas. Mina muidugi valisin kõigepealt asjakohase Gravity – täitsa imelik oli seda kosmosefilmi vaadata samal ajal ise pea 10 km kõrgusel atmosfääris hõljudes. Selline pisut sürreaalne olek...


Eks meid oli juba ette hoiatatud, et Islandil on vist kõva tuul. Lennujaamast väljudes ja bussi poole suundudes tundus jah kuidagi nagu puhuvat. Kohalik naisterahvas aga ütles meile tõsisel ilmel – ärge te tüdrukud täna küll välja minge! Hurrikaan on tulemas. See tuuleke, mis praegu puhub, on alles poisike, nii 18 m/s, aga varsti jõuab kohale korralik torm. No me siis ootame. Akna taga vilistab küll päris korralikult ning kui me poes käisime, siis tundus tõesti, et oleks pidanud mõned raskemad asjad hotellitoast kaasa võtma. Eks hommikul selgub, kas hotell on sama koha peal või on mõned meetrid ookeanile lähemale liikunud.

Igatahes on Island näidanud end juba päris korralikult mitmepalgelisena. Esiteks muidugi tundus maandumisel, et siia maailmalõppu meid nüüd maha pannakse, niikaugele kui silm ulatub eikellegimaa, valget lund täis pealekauba. Vaprad eesti naised nagu me oleme, otsustasime me ka bussipeatusest see väike kilomeetrike hotellini jala tulla. Geps peale ja mis seal ikka. Kuigi bussis olnud kohalik eesti mees meid hoiatas, et ega siin kõnniteid ei puhastata. Mille tulemusel ei kurda vähemalt mina küll enam mitte kunagi eesti linnade kõnniteede puhtuse üle (lumisel ja jäisel talvel ma mõtlen).

Aga ega seda nüüd ei juhtu iga päev, et võtad rahakoti ning sealt vaatab vastu 20000 raha!! Jajah, kakskümmend TUHAT raha. Ja siis lähed poodi, ostad piima ja maisigaletid ning arve on TUHAT ja KAKSSADA. 

Igatahes on vaprad eesti naised homme valmis kõige selle hurrikaani kiuste Islandit nautima asuma. Ja tööd tegema. Kuidas siis muidu... me oleme ju siia tulnud tööd tegema ja kogemusi omandama ja Islandi ning eesti huviharidust ja noortega tegutsemist võrdlema ja... oh well... ajavahe annab tunda.

2 comments: