Homme saabub see päev...

...mil me saame Islandil tüüpilisi turiste mängida ehk siis lähme bussiga ekskursioonituurile. Eks meil ole nende eelnenud päevade jooksul muidugi ka õnnestunud natuke turistide moodi välja näha, eriti hästi tuli see välja meil mõned tunnid tagasi bussiga Reykjaviki kolmandast eeslinnast kodu poole sõites. Küllap oleme kõik kohanud Tartus või Tallinnas lärmakaid võõrkeeles rääkivaid ja täiel aurul naeru lagistavaid välismaiseid olevusi... ning mõelnud – oh jummel küll kui arulagedad võivad need turistid olla... novot. Nüüd oli meie kord seda šõud kohalikele pakkuda. Aga me ei põe eriti selle pärast. Sest viimaste päevade jooksul oleme õppinud islandi koolisüsteemist, laste vaba aja veetmisest, huvihariduse olukorrast, islandlaste peretraditsioonidest ja veel kümnest muust ühe maa kohta käivast teemast rohkem kui mistahes raamatuid või internetisaite sirvides. Islandlased võtavad perekonda ja oma riiki väga tõsiselt. Laste huviharidus on vaat et prioriteet ning selle arvelt raha kokku ei hoita. Kõrvalepõikena tuleb muidugi mainida, et minu kakskümmend tuhat raha on juba ammu olematuks kahanenud, kuigi mingeid kümnekaraadiseid teemante mul kohvrisse siginenud ei ole. Isegi laavakivist küünlaalust ei ostnud. Selleks polnud ka mingit vajadust, sest me sõitsime kenasti Agustaga mööda Reykjaviki külje all asuvaid laavavälju ning sealt oleks võinud neid kive lausa mitu kotitäit kaasa tuua... 

Aga hoopis lastest ma rääkisin. Enamus lapsi käib vähemalt kahes erinevas huvikoolis või trennis. Mis tähendab seda, et miskit niisama hängimist kusagil kaubanduskeskuses pole lastel vaja ette võtta. Tänavate peal pole me siiani näinud kakerdavaid ja lällavaid noorukeid ja kui järele mõelda, siis ma pole isegi suitsetavaid noori näinud. Island olevat kõige turvalisem lääne ühiskond üldse ning oma erilise asukoha tõttu ei ole siin ka sõjaväge. Kõik vähegi end matšona tundvad olevused võivad end päästeteenistusse või politseisse rakendada. Kuigi ühest küljest on islandlased väga rõõmsad Eyjafjallajökulli purskamisega kaasnenud Islandi-reklaami tagajärjel saarele saabuvate turistide hordide üle, sest see on aidanud majanduslangusest üle saada, tunnevad nad siiski muret. Seda mitte ainult puhtproosalistel põhjustel, no näiteks et pole piisavalt kemmerguid ning turismipiirkonnas ringi liikudes tuleks rohkem jalge ette vaadata... vaid ka seetõttu, et aastakümnete jooksul turvalist loodusesse sulandumist võimaldanud maastikud on nüüd üleujutatud võõraste inimeste poolt, jättes üha vähem võimalusi kodukoha lähedal vaikuse nautimiseks. Kõige drastilisemaks näiteks võib pidada maailmakuulsat Blue Lagooni, kus igal ajahetkel tohutu mass külastajaid viibib. Eks me mõtlesime ikka ka, et kuda me siis niimoodi Islandilt ära tuleme, et lagoonis käimata jääb, aga elu mängis meile hoopis teise võimaluse kandikul ette – pärast kohaliku tantsukuulsuse trenni juhatati meid spordikeskuse siseõuel asuvasse välibasseini. Ja nii me siis oma suurte silmade ja paljaste varvastega seda avastama asusime – ikka päris jabur oli see tunne paljalt kahekraadisesse talveõue astuda ning seejärel pea neljakümnekraadises basseinis mõnuleda. Life is weird.