Tiramisu...

... on igati oma nime vääriline magustoit, sest sellega maiustamine teeb rõõmsaks kohe igal juhul. Mul vahetevahel on selliseid kummalisi iseendas kahtlemise hetki, mistõttu ei julenud ma tiramisule kätt külge panna mitmeid aastaid, kuid kui ma siis ta ükskord valmis tegin... mmmm... ja julge naise rind sai paksult tiramisu kakaopulbrit täis...

Väga palju väga head ei ole aga mõtekas endale lubada, seega on tiramisu tegemiseks vaja vähemalt aastavahetust. Või mõnda muud olulist tähtpäeva. 

Vaja läheb – toorjuustu (meie köögi toorjuust ajab asja ära suurepäraselt, pole üldse vaja higimull otsa ees mööda poode joosta ja peene nimega ’mascarponet’ taga ajada), tuhksuhkrut, mune, vahukoort, päris kakaopulbrit, kohvi, mandlilikööri ja tiramisu küpsiseid. No saab ka mingite teiste küpsistega arvatavasti, kuid... ma siiski arvan, et nende päris ’tiramisu küpsistega’ tuleb magustoit hõrgumast hõrgum. See mu isiklik arvamus. Kui palju midagi vaja läheb, sõltub tegijast. Mulle üldse see grammitamine ja detsitamine ei istu... pole vaja tiramisut raamidesse panna. Teeme maitse järgi, eksole.

Kõigepealt oleks mõtekas valmis keeta kange kohv – sinna tuleb küpsised sisse kasta ning ei ole hea, kui see on väga kuum. Seejärel eraldame tibukollased valgest ümbrisest, lisame kollastele tuhksuhkru ja hõõrume ilusti kreemjaks. 

Sellele kreemile läheb juurde toorjuust ning puulusikaga kausis ringitamine on väga rahustav tegevus.... ummmmm.....

Munavalged vahustada kõvaks vahuks, no ikka selliseks, et tõepoolest pärast on tegu neid kausist kätte saada, isegi raputades ei tule. Munavalgetele EI pane midagi sisse.

Vahukoor vahustada PEHMEKS vahuks. Pange tähele – kui öeldakse pehmed tipud, siis see tähendab, et hetkeks on tipud ja siis nad hakkavad nigu laiali valguma... ei ole mõtet teha poolvõid endale vahukoorest :) Vahukoore sisse ka EI pane midagi, ei suhkrut ei soola ei sidruhapet või soodat või kartulitärklist või jumal teab, mida need retseptid ütlevad mida kõike vahukoorele lisaks topitakse... ei pane.

Toorjuustu-munakreemi sisse tuleb esiteks ÕRNALT segada vahukoor ja seejärel VEEL ÕRNEMALT munavalgevaht. Nii õrnalt nigu vannitaks imikut soojas vees või silitaks väsinud abikaasa selga... ups... no igaüks mõtleb ise, mida ta selle õrnusega väljendada tahab.

HOIATUS – kui kogu kreem on enamvähem ühtlaseks segatud, siis palun mitte jätta kuhugi kööki laua peale, sest see kreem on ÜLIMAITSEV... see on nii hea, et ei ole mõtet üle kahe korra näpuga proovida, sest siis võib juhtuda et .. oh, ma ei tundnud esimese korraga, ma võtan veel... hmmm midagi oleks nagu puudu, ma ei saa täpselt aru mis.... mmmmm järjest paremaks läheb.... ja ühel hetkel olete nahka pistnud pool kausitäit.

Kuna mina tahan, et ma oma tiramisu pärast kenasti taldrikule koogina kätte saan, siis teen ta karbi sisse tagurpidi. Foolium kõige alla ja tsipake õlitan selle põhja ära, siis tuleb pärast paremini lahti. Esimese kihina läheb seda kreemi, mida veel järel on ja seejärel siis küpsised. Mida kastetakse kohvi ja mandlilikööri segusse. 

Kuna Laiuse poes on ainult Amarettot, siis teiste likööride kohta ei oska sõna võtta. Koonerdama igatahes ei peaks. Küpsised lähevad segusse ainult korraks, sest nad pehmenevad väga ruttu. Kiht kihilt see tiramisu end karbi sisse kerib ja kuigi pealispind on minu koogil pärast põhi, võib selle ju ometi kaunilt kujundada. Põhjavundament on enamasti kõige alus ka päriselus, seda enam koogil.

Valmis karbike pealt kinni ja külmkappi. Soovitavalt silme eest kaugemale, et keegi ei hakkaks küsima, mis-see-on ja milla-seda-saab... Kõige parem muidugi, kui üldse keegi ei näe ega kuule, et keegi kusagil tiramisut teeb :)

Kui siis kannatus viimaks otsas on, tuleb kook karbi seest taldrikule kummutada ning puhta kauni kakopulbriga üle puistada. Võib panna südamest, sest kõige olulisem on – tiramisut tuleb ikka armastusega teha. Kuidas muidu ta sulle sosistada saaks – TULE VÕTA MIND!