Nüüd on siis selge...

...et kõiges on süüdi bakterid. Päriselt ka. Nad on süüdi nii maailma alguses kui lõpus. Ja kohe kindlasti on kõigil neil pealt kahekümne inimese, kes sel nädalavahetusel Mõisamaale kogunesid, et Gaia Akadeemia esimesele lennule avapauk anda, kas siis mingisuguste bakterite defitsiit või hoopis üledoos. Sest ükski bakteritega rahumeelses lepingus elavatest inimestest ei soovi ju teha revolutsiooni. Mäletate ikka revolutsiooni definitsiooni ajalooõpikutest? – kui valitsev klass ei saa ja alamklass ei taha enam vanaviisi edasi elada... – et siis nagu tekib revolutsiooniline situatsioon. Vaat meie seltskonnal on see pisut teistmoodi. Esiteks ei liigita me endid klassidesse, sest mida sa siin liigitad, kui kokku saavad ülikooli professor ja akadeemik, kristallide mõjujõudu usaldav optimistlik lillelaps ja sarkastiline kirjatsura. Tähtis pole mitte see, kes me kõrvalseisja pilgule tundume, oluline on see, et meie arusaamad elu edasi kulgemise võimalikkusest emakese Maa peal on nii paganama ühesugused, et kangesti tekib kahtlus nagu oleks Universumil tõepoolest villand saanud pidevast peamurdmisest, kuidas olemasolevale Maad katvale rahvahulgale teist planeeti juurde leida, et ta lihtsalt puhus meid Gaia Akadeemiasse kokku. Andes meile vabad käed ja usalduse – muutke maailma. Muutes mõtteviisi. Sest vana ja kehtiva süsteemi asemele uue loomiseks ei piisa ainult uue tapeedi panemisest või iluornamentide akna kohale riputamisest. Seekord tuleb uus luua bakteritasandilt alustades. Ja muide, kas te panite tähele peaaegu täielikku sarkasmi puudumist senikirjutatus...

Mõisamaal asub Väikese jalajälje kogukond. Arvatavasti samamoodi Universumi energiast tõuke saanud inimeste grupp, kes tänu oma visioonile ning tegusale ettevõtlikkusele on tänaseks loonud oma mikroühiskonna, mis toimib tänu nende endi tahtele ja tegutsemise soovile. Gaia Akadeemia esimesel linnukesel (ehk siis meie grupil) oli au oma kursus avada justnimelt selle kogukonna puu ümber kogutud kivispiraali kõrval, püüdes energiat neljalt ilmakaarelt ning taevalt ja maalt. Eks kõrvaltvaatajaile võib tunduda see rituaal pisut kummaline ning arvata on, et meid päeva jooksul filmimas käinud ERRi Maahommiku filmitrupp peab meid ektsentrikutest veidrikeks, kes on kokku tulnud loodust õppima. Vähemalt niimoodi küsitles mind õhtuse märkmikutegemise ajal suure karvase mikrofoniga näitsik ning kui ma siis talle oma raske käsitöö tegemise kõrvalt pisut kärbseid pähe ajasin, mainides muuhulgas, et ega mina küll karjaloom ei ole, ma ikka üksiku hundina ulguja... siis ma arvan, et armsad Maahommiku vaatajad võivad heal juhul näha minu punaseks värvunud kondiseid sõrmi märkmikku nõelumas, aga minu häält nad vaevalt kuulevad. See-eest andis tagapingis istunud Jüri väga tõsise ja pisut pühalikult kõlava intervjuu, miks me kõik ikkagi siin oleme ja ’tulge ka!’. Kõik õige! Me ju tahame muuta maailma ja mõtteviisi ning jagada kõigiga oma kas siis iseendi peas ammugi küpsenud mõtteid ja ideid või alles teistega kokku saades settinud visioone sellest, kuidas me seda maailma ikkagi muuta saaksime. Sest iseendid oleme me juba muutnud. See algus on tehtud. Ja kui me ei saagi kogu au selle eest endale (mäletate ikka jah – kõiges on süüdi BAKTERID), siis natuke ikka.

Ja natuke saame aupaistet laenata kõigi nende inimeste ümber, kes meid inspiratsiooniga üle kallavad, meile oma kogemusi ja tarkust jagavad ning kes meid usaldavad, rääkides meile asju, mida laiemale ringile ilma pikema seletuseta mitte jagada ei saa. No näiteks, miks ikkagi on täiesti okei istuda peaaegu et võhivõõra mehe põlve peale ning leida, et see on jumala normaalne :) Või siis võrgutada ära kohalik kass (tegelt vist võrgutas tema mind) niiet asi lõppeb kaisus magamisega. Ja misasi on pseudokogukond... et kui me niimoodi natukese haaval üksteisega kokku saame ja oma häid ning limpsitud külgi näitame, siis me tegelikult see päris kogukond veel ei ole. Tuleb üksikule saarele minna, onn ehitada, õled maha laotada ning siis on paari kuu pärast näha, kes kellega käib, kes kelle ära on söönud... närvid ikka, närvid... ning mismoodi see meie kogukonnakene tegelikult töötama hakkab. Pakun, et mina olen pärast esimest kolme päeva põgenenud saare kõige kaugemasse nurka, kus mind keegi üles ei leia, kirjutan hoogsalt memuaare koopa seintele ning söön magustoiduks puuõõnsustes leiduvaid tõuke ja mardikaid. Mis aga ei tähenda sugugi seda, et ma ei sooviks nende minuga koos saarele tulnud inimestega koostööd teha. Vastupidi. Nagu üks meie hulgast nii armsasti ütles – vaja on üles leida need MINU inimesed. Need õiged. Ja nendega ei ole vaja luurele minna. Ega ka mitte võidelda millegi vastu. Sest meil on vägivallatu revolutsioon. Ta pigem selline vallatu. Üdini positiivne. Just selleks me sinna Gaia Akadeemiasse kokku kogunesimegi – haakuda ühe suure visiooni väikesteks killukesteks ning üheskoos püüelda uue lillemosaiiki meenutava ühiskonna loomise poole. Aho!... 

nomaitea, kullakesed, võtaks selle Aho asemele midagi kodukootud ja armsat... maitea... kasvõi juhhei või ahah või jajah või... no ütleb google, et aho tähendab jaapani keeles idiooti... :)