...ning mida tavaturist vaevalt näeb-kuuleb. No heal
juhul saab tunda või maitsta. Aga jah.
Esiteks – talv saabub ka Islandile ootamatult. Eriti kui
lumevalvsus kaob, sest viimastel aastatel on ka Islandil lund üha harvemaks
jäänud, mistõttu võtsid nad sel aastal maha sadanud lumerohkust suure rõõmuga
ning ei kavastegi teda ära koristada. Tänavad näevad välja täpselt nagu meil,
lumekuhjad igal pool, pooled autod sodilumme mattunud ning sõites tunned pidevalt
kaasa vaesele autole, kes kuumaastikul hüpeldes ringi liikuma peab. Kõnniteede koristamist
EI TOIMU. Jalakäija vaatab ise, kuhu astub. Vahetevahel on mõne tee peal
märgata purustatud laavakivitolmu. Aga kõige selle kõrval on avalike asutuste
ees olevad kiviparketid puhtad ja täiesti libedusvabad – neid SOOJENDATAKSE. Jah.
Teiseks – kogu Reykjaviki ja selle ümbruse elekter ja
kuum küttevesi tuleb paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast hüdrojaamast, mis
kasutab ära maa seest tulevat kuuma vett. Elektri tootmiseks ja kütmiseks
võetav vesi asub sügavamates kihtides ning on keskmiselt 200 kraadine. Surve all
maa seest üles paiskuv vesi juhitakse torudesse, mis maavärinate ohtu tõttu
asuvad maa peal ratastel ning suudavad paisuda. Just – torud paisuvad ja on ’flexible’
tüüpi. Niimoodi see vesi sinna linna poole purjetab... kui kohale jõuab on
parasjagu 100 kraadine, et maja soojaks kütta.
Kolmandaks – seesama vesi maa seest täidab ka lugematuid
väljas asuvaid ’hot tube’ ehk kuumaveebasseine. Seal toimub islandlaste
seltsielu. Kui eestlastel on „naised saunas rääkisid“, siis islandil otsustavad
mehed basseinis elu ja poliitka üle. päris hästi on see neil välja tulnud peab
ütlema. Tegelt on põhjus lihtne – basseinis on küll kuum vesi (42 kraadi ON
kuum), aga külma värske õhu käes püsib mõistus värske. Meil on saunas kõik ära
küpsend – nii varbad kui aju...
Neljandaks – islandlastel on kinnisidee seoses väikeste
nähtamatute olevustega. Neid kujutatakse igasugu suuruses, kujus ja värvis,
neid esineb tuhandetes legendides ning nad on tegelikult ka olemas. Umbes nagu
ülejäänd maailm mõtleb tulnukate kohta. Ega see vist kusagil mujal küll juhtuda
ei saaks – no see, et kui ikka suurt maanteed ehitatakse, ning tee ehitusele tohutu suur laavakivi täpselt ette jääb ning
kui seda üritatakse pisut eemale lükata, hakkab juhtuma halbu asju ning
koheselt otsustavad mehed kuumaveebasseinis, et oot-oot, äkki elavad seal kivi
all väikesed rohelised härjapõlvlased ning ega me ju ometi ei tohi neid segada,
mis seal ikka, ehitame tee kaares kivi kõrvalt mööda ja kõik on korras. Jah.
Viiendaks – islandlaste perekonnanimed on äärmiselt
segadusseajavad. Tundub nagu oleks nad kõik omavahel sugulased. Saavad näiteks
kokku kaks Guðmundsdóttir’it ning esimene asi on kindlaks teha, et nende mõlema
isad on küll Guðmund’id aga see ei tähenda mitte, et nad oleks käind mööda
maailma eri paiku endale lapsi tegemas. Noh, et ei ole õed mitte. Sest naiste
nimede lõpus on ’dottir’, mis ilmselgelt tähendab tütart ja meestel siis ’son’
ehk poeg. No nagu meil Kalevipoeg onju.
On olemas ka mõned pärandatud perekonnanimed, kuid seaduse järgi ei tohi
enam uusi perenimesid leiutada. Olgu kõik pojad ja tütred.
Kuuendaks – islandlased teavad omast käest, et maad ei
ole mõtet narrida. Nii näiteks otsustasid Eikellegimaal elavad inimesed
(Eikellegimaa on teatavasti seismiliselt väga aktiivne osa islandist, mis asub
Põhja-Ameerika ja Euroopa tektoonilise platoo vahekohas), et maa sisse tekkinud
lõhesid võib edukalt prügi äraviskamise aukudena kasutada. Kasutasidki niikaua
kuni maa otsustas, et nüüd aitab küll ning järjekordse värina ajal kogu selle
sodi üles maa peale tagasi kupatas. Karma.
Seitsmendaks – islandlaste suurepärane inglise keele oskus
tuleb nähtavasti kanda sõja-aja arvele, kui islandile maabus suur hulk briti ja
hiljem ameerika sõdureid, kelle kohalolek oli äärmiselt vastumeelne islandi
meesrahvale kuid võeti suure vaimustusega vastu kohaliku naispere poolt. Järeldused
teeb igaüks ise...
Kaheksandaks – islandlaste rahvusnaps on Brennivin, mis
tähendab põletatud veini ning mida aetakse kartulist ja maitsestatakse islandi
vürtsidega. Ühesõnaga puskar mis puskar. Maitses päris hästi...
Üheksandaks – islandil ei ole sõjaväge ega
sõjaväeteenistust. Kuritegude arv on minimaalsestki väiksem ning autode vargust
peaaegu ei esine. No selge ka, ega neil poleks selle autoga ju kusagile minna. Kõik
vähegi keskmisest rohkem end matšodena tundvad poisid ja tüdrukud leiavad rakendust
päästeteenistuse erinevates ilmingutes ning loomulikult gaidide ja skautidena. Kellel
energiat veelgi üle jääb, teeb sporti. Soovitavalt vähemalt kahte ala korraga.
Kümnendaks – ükskõik mida sa mingist maast ka ei tea või
ei arva, tavaliselt ei tea sa tuhkagi enne kui oled seal maal ka päriselt kohal
viibinud. Islandlased on ääretult tore rahvas – naeruhimulised ja särasilmsed,
viisakad ja rahulikud, armastavad loodust ja oma maad ning on ääretult uhked
oma maa saavutuste üle. loomulikult arvavad nad, et neil on maailma kõige
toredamad ja originaalsemad hobused (ja tegelt ongi), maailma kõige
loodussäästlikum energiatarbimine (viis pluss muidugi), kõige vapustavamad
loodusnähtused – geisrid ja joad (absoluutselt nõus!), kõige inimesesõbralikum
ja kokkuhoidvam kogukond (aplaus!) ning nad elavad maailma kõige parima koha
peal ehk siis maailma lõpus või maailmade vahel, kuidas kellelegi paremini
sobib. Kõik õige.
Nii on, et kui sõrme annad, siis oled ühel hetkel tervenisti
laava sisse tõmmatud. Minu Island jääb mind ootama. Ma tulen.
No comments:
Post a Comment