Mul on siiralt kahju...

...kõigist neist inimestest, keda tänasel troopikakuumal pühapäeval Laiuse kirikus EI olnud. Tänapäeva ärimaailmas, kus raha on Jumal ja tasuta lõunaid ei ole, peaks koduõuele kätte mängitud täitsa tasuta  kontsert küll silmad avama ja kohale meelitama. Eriti kui tegu on meie oma eesti tippmuusikutega, sest Eesti mõistes ei ole duole Ehala-Saarsalu küll võrdset vastu panna. Meie oma naabriplika Hele sekundeeris ’Laiuse õuemuusikute’ tiitliga pärjatud meestele suurepäraselt. Kirik pakkus meeldivat jahedust õue suvekuumusele, aga kuna mina oma kroonilise haigusepisiku tõttu suurema osa kontserdist õues kiriku ukse ees veetsin, siis ütlen ausalt – oleks teadnud, et ilm nii fantastiline on, oleks kogu kontserdi võinud läbi viia hoopis üle tee laiuva kuldkollase rapsipõllu veerel. Kirikust kostuv muusika ja põllu vaikne lainetus võnkusid seekord jumalikus sünkroonis. Pole mingit vajadust mitmesaja euroseid pileteid maailma suurnimede kontsertturneedele lunastada – meie enda Valgre-Ehala-Naissoo-Ojakääru-Rannapi laulud, millega suurem osa minuvanuseid ja ka tsipa nooremaid-vanemaid on üles kasvanud, kannavad endas palju suuremat tähendust ja hingevalgust, kui võõramaa kuulsate nimede stuudiotes filigraanseks lihvitud hitid. Puhas muusika – seda vajab hing. Ja seda ta täna ka sai...

Ainult õhk on me vahel nii puhas ja hõre
et üleni päris sind näen
Ent ses õhus on ees valgest valgusest võre
ja ma kardan, et sirutad käe
Kuid tuuli vaid tunned, sest mind ju ei ole
tuul on kõikjal ja tuules üks lind
sulle laulab, et midagi muutunud pole
ära taipad, et polegi mind
Minu juured on kevadet ootamas mullas
ise lendan kesk taevast ja lund
vahel helbena suudan su juurdegi tulla
ja sa näed minust heledat und
Ära püüa mind kutsuda, valjusti hüüda
ma ju kuulen, kuid tulla ei saa
mind ei ole veel olemas sinule püüda
ja endas hoiab mind külmunud maa
Sina hellita tuuli, sest mind ju ei ole
tuul on kõikjal, hell sinine tuul
ära kutsu mind, ma niigi sinuga olen
lumehelbena sulan su suul...