Minu Hispaania...

…oli kuni eelmise nädalani üks lõputu lage väli, safraniõied tuules lainetamas, paar üksikut puud mäenõlval, Don Quixote tuulikud ja valged härjavõitluse areenid. Selles Hispaanias käisin ma üheksa aastat tagasi. Saabaste ja mantliga. Sel korral aga lajatati mind otse lagipähe, sest juba lennuki madallennul Malaga kohal sain ma aru, et minu kujutluspilt on pihuks ja põrmuks purunenud. All laiusid lopsakad palmisalud, kõik meie toalilled olid õue laiali pillutatud ning nelisada korda suuremad, mäenõlvadel laiusid oliivipuude sirgete ridadega salud, apelsinid lausa kutsusid end noppima ning teeservas ilutsesid õitsvad mammutkaktused. Paradiisilinnulill tundus olevat absoluutselt omal kohal. Kastes oma varbaid Vahemerre, tundsin, kuidas minusse voolas ammuste aegade ajalugu. Ma ei ole üldse veeinimene, aga Vahemere ääres oleksin võinud istuda tunde. See oli minu meri.

varbad Vahemeres

paradiisilinnud

Mitte miski polnud mind aga ette valmistatud meie sihtkohaks – väike linnake nimega Tolox, Sierra de las Nieves ehk lumega mägede vahel, Andaluusias. See hetk, mil valge, mägedevahelises orus paiknev muinasjutulinnake teekäänaku tagant välja popsatab, on väärt südame seiskumist. Kui eestlane taolise kohakese asustaks, näeks see nähtavasti välja umbes nii – siin nõlval üks maja, teisel teine ja kolmandal kolmas. Võimalikult kaugel üksteisest. Hispaanlased aga mahutavad sellesse ’korruslinnakesse’ tervelt paar tuhat elanikku, räägivad üksteisega akendel ja uste ees, tervitavad rõõmsalt kõiki möödujaid ja küsivad hoolitsevalt, ega paljajalu kõndijal ometi jalad kuumal linnatänaval ära ei kõrbe!

paljajalu linnatänavatel

tüüpiline Tolox

Kohe esimesel päeval vaatasin tõtt Toloxi linna kohal kõrguva mäetipuga, kus valge rist vastu säras. Kui meil kõigil on üks tänav, pink ja puu, siis minul on nähtavasti mägi. Igas elus. Selles elus on mul Laiuse mägi. Mingis eelmises aga olen ma mõtteid mõlgutanud just selle Toloxi mäe nõlvadel, mille nime ma isegi guugeldades ei leia, aga mille tippu ma ometi ronima pidin. Viimasel päeval juhatasid neli kohalikku poissi mulle teed läbi kitsaste linnatänavate alla orgu, kust ma oma teekonda üles mäkke alustasin. Parimal siesta ajal :) Juba poolel teel tahtis silmipimestav ilu hinge seest võtta ning seda tunnetelainet, mis minust tippu jõudes üle pühkis, ei suuda ma ka kõige parema tahtmise juures kirjeldada. See oli minu mägi.

minu mägi vaadatuna Toloxi linnast...

ja Tolox minu mäe tipust

Mäed olid üldse kogu meie reisi võtmesõnaks. Sierra de las Nieves ja Sierra Nevada – lumega mäed ja lumised mäed – olid need, mille vahel me pendeldasime. Kui Tolox asus lumega mägede nõlval, siis Granada kohal kõrgusid lumised mäed. Projekti eesmärkidega seostus muidugi vanima kindluse – Alhambra – külastus, mis oma tohutute taimekoosluste, vanade hoonete ja labürintidega lausa küllatuse tekitas. Aga minu päeva komm ootas mind üleval San Migueli kiriku esisel vaateplatvormil, kus kokku said panoraamvaade Granadale ja kahe hispaania tänavamuusiku hingestatud etteaste. See oli minu muusika.

Hommikusöök ’apartemendi’ rõdul – maasikad, oliivid, kitsejuust ja hispaania kohv, viinapuuväädid, majesteetlikud tääkliiliad, ’ubadega’ kaetud tundmatud puud, lugematu hulk erinevaid õitsvaid-lõhnavaid põõsaid, kolmemeetrised aaloed, hommikune kukkede kontsert, karjakaupa kasse Malaga katedraali pargis, lõunasöögiks fritüüritud krevetid-kaheksajalad-kalmaarid ja mossis alahuulega kala meenutav mere-elukas, sombreeros tänavamuusik mängimas flamencolugu, paljad varbad kuumal Toloxi tänavasillutisel, ussina looklevad teed mäenõlvadel 100 km tunnis, katkematu lauluna kõlav hispaaniakeelne kõne – mi España…