Kui õhtul pool kaksteist arvuti taga tööd tehes
kirjutan sõna LOVE asemel GONE...
Kui pärast tunniajalist muruniitmist olen
suutnud läbi närida poole vähem ruutmeetreid kui tavaliselt ning puudub igasugune
tahtmine bensiinipaagi täitmise järel uuesti muruniidukit tantsule paluda....
Kui nii umbes 125 kükki ja kummardust lillepeenarde ees on viimane piir minu
põlvedele, kes keelduvad lõpuks püsti tõusmast ning niimoodi ma võingi jääda
peenra ette pikutama...
Kui kuuldes teisi seksist rääkimas, tuleb mul meelde,
et miski hea asi see ju oli, aga mis, seda ei mäleta täpselt...
Kui oma
tavapärases riietuses mööda tänavat kõndides, pöörduvad möödakäijate pilgud
lõpuks ka minu järgi, kuid sealt ei peegeldu mitte rõõm vaid tumm imestus – see
tädi on vist hommikul oma riidekapi asemel
lapselapse omasse ära eksinud...
Kui rattaga Laiuse mäest üles sõites on
tempo nii vaevaliseks muutunud, et suudan kokku lugeda teeservas võililledel
askeldavad mesilased...
Kui külmetushaigus kestab üle nädala ning tundub olevat
sõlminud minuga visiitabielu, külastades mind kord kuus...
Kui kaotan lootuse
veel selles elus Kuu peale jõuda ning lohutan end, et küllap siis järgmises...
Kui minu kõigi aegade lemmiklaul saab 35. aastaseks ning suurem osa mu FB
sõpradest pole kunagi kuulnud bändist nimega Genesis...
Kui järjekordset
lisatööülesannet endale krabades taban end esmakordselt mõttelt – aga äkki ma
ei peaks seda tegema, äkki ma ei jõuagi...
Aga tegelikult olen ma ikka noor ja väntan oma Jupiteril julgelt edasi. Allamäge. Ja loodetavasti saavad mu sugulased-tuttavad-kolleegid
veel kaua minu kulul nalja teha. Sest – kes pärast naerab, naerab hammasteta :)
No comments:
Post a Comment