Tänane pühapäev...

…oli äärmiselt õpetlik. Alustas hommikul kohe vanarahva tarkusega, et mis täna tehtud see homme hooletu ehk kui hommikul on vaja vastutusrikkale üritusele minna, siis tuleks õhtul ennast puhtaks pesta. Sest hommikul võib juhtuda, et näiteks… vett pole! See oli nüüd üle hulga aja esimene kord kodust pesemata silmadega välja minna, sest ega siis veekogumisvanne pole perenaine ka veel räästa alla pannud… Järgmine õpetlik kogemus ootas ees kohe Vanemuise kontserdimaja fuajees, kus minu õnnetu ja peaaegu rõhuta olevus kohvi ostma tõttas. Kokkukogunenud tantsunaiste massi teenindas terve päeva jooksul imetore noormees, kelle naeratus ja kelmikas silmapilgutus andis nii tohutu energialaksu, et mul oli rõhk laes juba enne kui esimese kohvisõõmu rüüpasin. Ma ju peaksin teadma, kuidas noored mehed mulle mõjuvad! Seekordse võistutantsu loosiõnn oli meile küll väga soosiv, sest me ei pidanudki tundide kaupa kuskil majanurgas higistades oma järjekorda ootama, vaid saime lavalaudadele lausa neljandana. Täna pidi ka selguma, kas minu vastalanud rahvatantsija karjäär saab kuulsusetu lõpu või on mul siiski lootust… no eriti ei ole, selgus üsna pea. Kolmas õppetund andis valusa selgusega mõista, et ei ole mõtet esimesena lavale ronida ja soolot üritada. See teema tuleb ikka kogenud tantsulõvidele jätta. Päris metsa asi muidugi ei läinud õnneks, sest meie isiklik fänn minu sõbrakese näol võttis kogu esinemise vidusse ning kuigi hetkel pole seda veel keegi teine peale minu näinud, ei tundunud video peal me sugugi lootusetu juhtumina. Ega žürii punktid väga kehvad polnud kah – harju keskmine, ehk neli viit ja üks seitse :) Minu isiklik mina oli aga mõned tunnid väga löödud, sest nii kehvasti, kui võistulaval, polnud ma oma lemmiktantsu veel tantsinud. Igatahes läksid Marid oma teisele tantsuvoorule vastu mõttega – äkki saab mitu tundi varem koju… noh et ehk ei ole kolmandat tantsu vaja üldse tantsida. Vahepunktide jagamise aegu saime aga päeva esimese superüllatuse – kohe täitsa hästi tantsisime oma Lustilugu ja lõpetasime teise vooru lausa viienda koha peal! Olgu-olgu, eks me siis ussita lõppvoorus korralikult. Paanikanupp vajutati taas sisse, sest kuidas sa ikka rahuliku südamega lavale lähed, kui tead, et kolmandast kohast lahutab sind ainult üks puuduolev punkt… Ja järgmine õppetund ongi käes – ühest edupunktist võib väga kiiresti üks mahajäämispunkt saada. Seda, kui mitmendale kohale me lõpuks jäime, me teada ei saanudki, aga päeva parim üllatus ootas siiski õnneks veel ees – taas kord teenisid Marikesed välja preemia parima vabalt valitud tantsu eest. Noh ikka sellesama ussitamise! Karaktertantsijad nagu me oleme. Aga õpetusest veel niipalju, et kui mingi tantsu omaks oled tantsinud, et tähenda see veel, et keegi teine seda sama vahvalt tantsida ei võiks – a la Viru Memmed sootuks teistsuguse tantsutrupi esituses. Ja kuna kogu üritust juhtinud noormees puistas meile kui varrukast tabavaid ütlusi naisterahvaste kohta, siis olgu siinkohal lõpetuseks üks ära toodud: parim abikaasa naisele on arheoloog, sest mida vanemaks naine saab, seda suuremat huvi mees tema vastu üles näitab. Ehk, mida suuremaks kasvab minu rahvatantsija pagas, seda paremini saan ma aru, millise supi sisse ma ikka tegelikult sattunud olen… 

eilne Kaubamaja plats sai Marikeste Kreicburgas polkat nautida