Unistuste täitumine...

…on kahe otsaga asi. Ühest küljest haarab sind õndsus, kui oled oma unistuse täide viinud, teisest küljest valdab olemust tühjusetunne, et… mis siis nüüd? Ongi kõik või? Üks minu unistustest on juba aastakümneid olnud langevarjuhüpe. Eks ma oma mõtete tagatubades ikka kinnitasin endale, et sellest on piisavalt turvaline unistada, kuna inimesed tavaliselt ei tegele niskeste lollustega nagu langevarjuhüpe. Mu lapsed tüdinesid vist lõpuks ära sellest emme unistamisest ning kinkisid mu viimaseks 25. sünnipäevaks seikluse nimega langevarjuhüpe. Nii ma siis olen oodanud viimased kuus kuud seda päeva, mil ma oma saatusele pitseri vajutan. Juba eelmine nädalavahetus ootasin, sättisin end valmis, kuulasin kõik lemmiklaulud ära, lõpetasin kõik pooleliolevad asjad ja jätsin koduga hüvasti… no nii igaks juhuks ikka… ja siis vedas ilm mind alt, jättes mind veel üheks nädalaks praadima. Eile pärastlõunal aga polnud enam pääsu. Instruktori rõõmus hääl teatas telefonis, et pool viis tuleb Kuusiku lennuväljal kohal olla. Olime. Jõudsime sinna läbi paduvihma ja rahesaju ja äikesemürina ning kogu see loodusjõudude mässamine jäi nagu imeväel lennuvälja servale, nähtamatu kardina taha pidama. Meie pea kohal säras sume taevas ja paitas pehme tuuleke. Kuna kõik kohaletulnud hüppehullud otsustasid oma elu iseenese kätesse usaldada, siis instrueeriti meid paari tunni jooksul korralikult. Et mida teha siis, kui välja hüppad, kui tundub, et hakkad kõndima naabri langevarjul, kui tuul kõrvus juba nii palju vilistab, et silmist pisarad väljas ja endast kahju hakkab, miks pole mõtet maandumisel jalgrattasõiduharjutusi teha ning üleüldse veel vähemalt kaks tuhat erinevat asja, mis kõik samavõrra olulised. Tegime isegi kuiva trenni lennukist väljahüppamise taktika harjutamiseks. Instruktor oli viimase peal. Näiteks küsimuse peale, miks ei tohiks lennukist vaikselt ussina vongeldes pea ees välja tulla, sõnas ta surmtõsiselt – siis juhtub nii, et te jõuate kõik lennukiküljel olevad needid üle lugeda. Kõlab ju tunduvalt paremini, kui öelda, et libisete nägupidi piki lennuki külge… Igatahes sain ma kuskil kella kaheksaks endale selga hüppaja varustuse, mis koosnes põhilangevarjust, tagavaravarjust, kotist, kuhu vari pärast toppida, ja kiivrist. Tunne oli nagu raseduse lõpukuudel, selle vahega, et üks laps on kõhu peal ja teine seljataga. Ringi vaadates peegeldus sama tunne kõigi osalejate nägudelt. Noored mehed, vanad mehed, mõned noored naised ja siis üks… vana mina. Viimased minutikümned enne lennukisse astumist venisid kuidagi eriti pikaks. Päeva jooksul süvenenud vaakumitunne kõhuõõnes muutus kraadi võrra kangemaks. Ja siis tuli minek. Lennukisõit iseenesest mulle meeldib. Eriti õhkutõus. Sellesse pisikesse lennukiuberikku mahtus meid täpselt 12 hüppajat. Kõik kenasti kaalu järgi reas. Sel ajal kui lennuk oma tiire tegi, oli kõik veel üsna hästi, aga kui tuli meie viimase neliku kord püsti tulla, trossist kinni võtta ja hüppeks valmistuda, siis ma enam ’ilus oled, ilus oled sa…’ ei laulnud, vaid kordasin omaette ’this is not happening, this is not happening…’ Üritasin kõigest väest mitte hüperventileerida, aga kui eesolev noormees oma paanikat täis silmadega näo minu poole pööras, nagu ootaks ta mingit lohutust, ja tagaolev tütarlaps hüsteeriliselt itsitas, sain ma aru, et see on tõepoolest juhtumas. Teoorias on kõik ju kena. Seisad lennuki lahtise ukse juurde, hoiad parema käe langevarju avamise käepidemel, lased vasaku käe trossist lahti, paned pea alla ja HÜPPAD. KUHU MA HÜPPAN??? All on tühjus. Tohutu müra ja kaos… Kui mul oleks lastud seal ukse peal paar sekundit olla, siis ma poleks kuhugi läinud, oleksin end kägarasse lennuki kõige kaugemasse nurka kokku pakkinud ning keeldunud olemast olemas sel hetkel. Aga seda mulle ei lubatud. HÜPPA!!! Ja ma hüppasin. Kujutage endale ette tsentrifuugimasinat, mis teeb 10 pööret ühe sekundi jooksul paremale ja siis samapalju kohe vasakule ning teil pole aimugi, kus on maa, kus taevas, hingamine pole võimalik ning teil ei tule pähegi hakata lugema – kukun üks, kukun kaks, kukun kolm… et siis langevari avada. Ma pole oma elu sees suuremat hirmu tundnud. Või kõvemini kisanud. Kui ma selle varju lõpuks ikkagi avasin, tundus mulle nagu kogu vari oleks minust läbi läinud ning mind tõmmati jõuga kuhugi avakosmose poole. Paanika kestis nii umbes minuti, misjärel jõudis mulle kohale, et ma olen vist ikka veel elus ja täitsa lendan koos langevarjuga. Edasine oli käkitegu. Mul tuli kohe meelde, mismoodi end seljaga tuule suunas keerata, aga kui ma üritasin neid õigeid nööre kätte saada, siis selgus, et olen nende jaoks liiga lühikeste kätega. Eks ma siis proovisin end õhus kikivarvule ajada, et nöörist ikka kinni haarata. No õnnestus. Samuti juhtisin end kui kogenud langevarjur kunagi eemale all olevatest kaaslastest, et ikka korralikus üksinduses maanduda. Ma ei osanud aga arvestada sellega, et maa tuleb jube kiiresti vastu. Pidurdasin küll kõigest jõust, aga maandumise müts oli korralik. Rääkimata siiani tuikavast puusakondist, sest kui tuleb end külili kukutada, peaks seal külje peal ka piisavalt rasvapolstrit olema… Ja nagu ikka, otsustas just minu vari teha seda, mida ta ei peaks, aga vahel, nimelt uuesti tuult alla koguda. Nüüd mul paanikat enam õnneks ei olnud ja ma teadsin täpselt, mismoodi vari alla tagasi kerida. See olukord aga tekitas väikese rahutuse minu lastes, kes mind eemalt jälgisid ja nägid, et ma ei tõusegi püsti. Enne ju öeldi, et tuleb kohe püsti tõusta, siis kõik teavad, et hüppajaga on kõik korras. Langevarjuri karjääri lõpetuseks tuli vari korralikult kokku kerida, kotti pakkida ning kuna maailmas on kõik asjad tasakaalus, siis pärast kolme minutit kotkana taeva all liuglemist tuli oma varustus selga võtta ning hobuse kombel kogunemispaika komberdada. Jalad tudisemas all ning mõistus alles poolel teel tajumaks, mis siis tegelikult juhtus ning millega ma hakkama olin saanud. Ega ma tegelikult ei usu ikka veel, et see kõik oli päriselt. Kui just puusakonti ei katsu… Nüüd siis tuleb hakata aktiivselt unistama näiteks benjihüppest… või glaideriga lendamisest… või…