Olin täna hommikul...

…iseendas äärmiselt pettunud. Lubasin eile suure suuga, et lähen proovin vaarikakorjaja-karjääri ka omal nahal ära, no et oleks, mida paari aasta taguse maasikanoppimise kogemusega võrrelda, aga… hommikul seitsme paiku tundus voodi pehmuses lebotamine tunduvalt ahvatlevamana kui eesootav jalgrattaretk ja mitu tundi küürutamist. Seega – andsin alla omaenese mugavusele ning ei läinudki kuhugi. Hiljem muidugi selgus, et karjääri sellel alal teha ei õnnestu, sest kui viietunnise korjamisega ainult kaks burksi saab, siis… aga see info ei lähe vabandusena arvesse. Olen laisk. Südametunnistuse vaigistamiseks lõikasin täna vahelduva eduga ära poolelijäänud hekid… peaaegu… triikisin uue murulõkatsiga pisut muru… ning ehitasin endale vanadest ’made in china’ käigukatest tsehhi päritolu kobeda naisteratta raami peale sõidukõlbuliku (loodetavasti, ma kaugele katsetama ei läinud) jalgratta. Mitte et ma teaks midagi jalgratastest. Või nende ehitusest. Aga kuna ma mõned päevad tagasi suht vähese vaevaga oma Jupiteri ketti remontisin, siis mõtlesin, et mis mul need rattaronud siin kuuri all vedelevad, võib-olla õnnestub neid taaskasutada. Kui poes rataste hindu vaadata, siis on mul tunne, et minu palk ei ole kohe mitte mingisuguses korrelatsioonis nende numbritega. Kui, siis ainult negatiivses. Aga see selleks. Nüüdsest on mul võimalik vähemalt üks laps oma rattasõidule kaaslaseks võtta. Kui ta muidugi nõus on vana naistekaga sõitma… kaubanduslik välimus puudub ja mugavus pole ka kiita… ja ümberkaudsete naabrite läikivate kaunismasinatega ei hakka ma üldse midagi võrdlemagi… ahh, keda ma petan. Mahavisatud päev niikuinii.