Elu tuleb ikka mönuga vötta...

…ja tantsutrenni seda enam. Tänane õhtupoolik Kuremaal oli nagu Dali ja Bunueli koostöös valminud sürrealistlik pildiseriaal. Algas kõik sellest, et rattaga minejaid oli rohkem kui mina. Nii me siis purjetasime Kuremaa poole, ikka vaikselt sussa-sussa, kuni… Raine küsis, et kas sõidame ka. No sõitsin siis. Olevat hull olnud… Nomaitea, pisut kiiremini hingama võttis. Aga see, mis Kuremaal ees ootas… selleks polnud ma valmistunud. Minu jalanõud ammugi mitte. Tuli välja, et meie suur Öötantsupidu (millest kohalik rahvas pole küll veel haisugi ninna saanud ning karta on, et keegi peale tegijate eneste sellise üritusega kursis ei ole) möödub lossipargi lavaesisel muruplatsil kepsutades. Praegusel hetkel eksisteerib sealsel maapinnal veel mingisugune muru ja kuivanud lehtede segune ollus, aga kui me kolmapäeval seda katet paar tundi silitame ja siis terve järgmise nädala suuri ühisproove teeme… ühesõnaga – pühapäevaseks peoks ennustan ma muruplatsil muruliblede defitsiiti. Kuna tantsud, mida me sellel peol esitama peaksime, ei kuulu mitte oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsude hulka ning on täis pikitud korralikke keerutusi ja jalalibistusi ja muid väga-keerulise-nimetusega tantsupoose, siis ma kahtlustan, et nende tantsude loojad ei mõelnud murumängude peale, vaid soovisid tantsija jalge alla korralikku põrandat. Veel vähem kujutasid nad ette, et tantsija tantsusammude võtmise ajal pingsalt maapinda jälgima peab, et mitte konnadele peale astuda… või siis puule otsa joosta. Aga eks rahvatantsija tuleb ka läbi soo ja metsade ikka tantsiskledes, mis see väike murusahistus siis ka ära ei ole. Pole halba tantsuplatsi, on valed jalanõud. Peaks kuskilt kalosse otsima minema… Tagasiteel kumasid päikese müstilised kiirevihud pilvemassiivi tagant nagu lapsepõlve muinasjuturaamatu kaanepildil. Elu tuleb ikka mõnuga võtta, tuul juustes lehvimas…