…ja tantsutrenni
seda enam. Tänane õhtupoolik Kuremaal oli nagu Dali ja Bunueli koostöös
valminud sürrealistlik pildiseriaal. Algas kõik sellest, et rattaga minejaid oli rohkem kui mina. Nii me siis purjetasime Kuremaa poole, ikka vaikselt sussa-sussa, kuni… Raine küsis, et kas sõidame ka. No sõitsin
siis. Olevat hull olnud… Nomaitea, pisut kiiremini hingama võttis. Aga see, mis
Kuremaal ees ootas… selleks polnud ma valmistunud. Minu jalanõud ammugi mitte. Tuli
välja, et meie suur Öötantsupidu (millest kohalik rahvas pole küll veel haisugi
ninna saanud ning karta on, et keegi peale tegijate eneste sellise üritusega
kursis ei ole) möödub lossipargi lavaesisel muruplatsil kepsutades. Praegusel
hetkel eksisteerib sealsel maapinnal veel mingisugune muru ja kuivanud lehtede
segune ollus, aga kui me kolmapäeval seda katet paar tundi silitame ja siis
terve järgmise nädala suuri ühisproove teeme… ühesõnaga – pühapäevaseks peoks
ennustan ma muruplatsil muruliblede defitsiiti. Kuna tantsud, mida me sellel
peol esitama peaksime, ei kuulu mitte oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsude hulka
ning on täis pikitud korralikke keerutusi ja jalalibistusi ja muid väga-keerulise-nimetusega
tantsupoose, siis ma kahtlustan, et nende tantsude loojad ei mõelnud
murumängude peale, vaid soovisid tantsija jalge alla korralikku põrandat. Veel vähem
kujutasid nad ette, et tantsija tantsusammude võtmise ajal pingsalt maapinda
jälgima peab, et mitte konnadele peale astuda… või siis puule otsa joosta. Aga eks rahvatantsija tuleb ka läbi
soo ja metsade ikka tantsiskledes, mis see väike murusahistus siis ka ära ei ole. Pole
halba tantsuplatsi, on valed jalanõud. Peaks kuskilt kalosse otsima minema…
Tagasiteel kumasid päikese müstilised kiirevihud pilvemassiivi tagant nagu lapsepõlve
muinasjuturaamatu kaanepildil. Elu tuleb ikka mõnuga võtta, tuul juustes
lehvimas…
No comments:
Post a Comment