…kui minu kõige
vanem tütar avastas, et meil on ikka liiga vähe kasse alles jäänud. Tõsi ta on,
et algselt 14-pealine kassikari on nüüdseks kahanenud viie ja poole peale. See pool
kassi sümboliseerib jätkuvalt südamesopis pesitsevat lootust, et meie jaanipäevaeelsel
ajal jalutama läinud Tuust ehk näitlejanimega Dolly Parton ikka kunagi ehk veel
meie kaissu tagasi jõuab… Aga kuna loomade varjupaigad on lausa kisendamiseni
täis pisemat ja suuremat kassirahvast, siis mõeldud-tehtud – Tartus otsiti kodu
pisikesele kassipoisile, kel nimeks Hansuke! (asjasse mittepühendatutele teadmiseks
– Hansuke ja Greteke on teada-tuntud muinasjututegelased ning ühtlasi üldse
mitte juhuste kokkulangemise tõttu oli minu laste isapoolse vanaisa nimeks
samuti Hans) Ootasime siis kõik uudishimulikult meie oma Hansukese
kojusaabumist, kuid siis selgus, et vaene kassipoiss on siiski nii väeti ja
nõrguke, et teda koju ei anta. Grete läks ikka vaatama, et äkki on seal mõni
teine, kes Hansu moodi tundub ning meie jaoks see õige kass on. Oli. Pikakarvaline triibik,
kellele varjupaigas parema kujutlusvõime puudumisel pandud nimeks Bebert. Mulle
kangastus kohe silme ette üks mu lapsepõlve lemmikmagustoitudest – teate küll,
see munavalgetupsudega mannapuder ehk… bubert, jah! Kassilaps ise oli väga
uudishimulik ja kraps ning nurrumasin töötas esimestest sekunditest
täisvõimsusel. Millegipärast tuli mulle teda vaadates-kuulates meelde ABBA
kunagine hittlugu ning kass oli oma nime saanud – saage tuttavaks, meie juures
elab nüüd Fernando, liignimega Alonso, kõnepruugis Üllatus. Kohe esimesel õhtul
õnnestus tal suurema osaga kohalikust loomariigist tutvust teha (kaasa arvatud
siilid), mitu korda hämmeldusest punnis silmadega Bläcky ja Emmeliine käest
tutakaid saada ning Esmeralda tõi kuuldavale oma parima urina, mis tal pakkuda
oli. Muide, täna hommikul olid nad sama hämmeldunud, justkui oleksid eeldanud,
et öö jooksul see kummaline karvane kassi moodi haisev olend ära haihtus… Mingist
koridori ööseks pessa jäämisest ei olnud muidugi juttugi ning nii möödus minu
esimene öö uue beebiga selili magamisasendis, pidevalt nurruv kassilaps lõua
all… ainus koht, kus ta end äärmiselt turvaliselt tundis. Kui ma end vahepeal
külili keerasin, siis kohendas ta end mulle täpselt kaela ümber nagu sardell. Rääkimata
sellest, et iga kord kui ma kuhugi minema hakkasin, jooksid päntajalad mulle
järgi ning otse loomulikult tahtis beebi hommikul kell seitse ärgata, süüa ja
mängida… Kuigi mulle tundub, et olen väikeste laste jaoks juba liiga vana ning
mul pole aimugi, kas mul ikka on jõudu seda väetikest inimeseks kasvatada, on
mul süda rahul – vähemalt üks hingeke on jälle päästetud. Ja nendest
beebisilmadest saavad kunagi sügavamõttelised juttu rääkivad kassisilmad…
No comments:
Post a Comment