…asusin ma
kirjutama rahuloleva nurrumise saatel. Ei juhtu just tihti, et ma omaenese
sussisahistamisega rahule või enam-vähem rahule jääksin. Keerutasin ikka ja
jälle veidi aja eest otsa saanud ürituse pusletükke nii ja naapidi ning
mõtlesin, et küll me oleme ikka osavad, kui me end kätte võtame. Täna mängisid
Marikesed oma karaktereid igal võimalikul juhul ja vahepeal lausa äärmuseni. Nagu
näiteks Päikesevarjutuses, kus meie viristamine Merikesega äärepealt pepu
põõsas oleks lõppenud, igastahes minu seelik oli küll maaga tiheühenduses. Pärast
seda vahejuhtumit esines muidugi pisut maa ja universumi kõikumist, aga
ohtlikuks asi enam ei läinud. Oma leivanumbri, ehk Viru memmedega õnnestus meil
lõpetuseks isegi väike häppening maha mängida, kus üksijäetud mina seisin nagu
kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, milliste klatsimooride kambaga
ühineda. Võin kihla vedada, et publiku arvates pidigi see tants niiviisi
lõppema. Üllataval kombel oli täna õhtul tuju nii hea, et isegi tihe
riietevahetus ning vahepealne paanika kadunud riideesemete ja läbi telgi akende
paistvate valgete sukkpükstes pepude ümber mõjus ainult toonust tõstvalt. Tegelikult
ongi rahvatants üks miskipärast vähetunnustatud teraapiavorm. Marikestele
tekkis näiteks paar nädalat tagasi Kuremaal trenne alustades oma kohalik fänn…
no ütleme nii, et noil õhtuil mitte just kõige puhtama ja kuivema olekuga… kes
tänasel piduõhtul esireas koha sisse oli võtnud, olles täiesti triksis-traksis.
Niimoodi mõjus rahvatants. Rahustavalt,
meeliülendavalt ning mõnele tekitas koguni kultuurišoki. Eriti kui üldse
esimest korda rahvatantsu vaatama minna ja siis kohe selline korralik lavastus
silme ees laiali laotub. Et ei olegi ainult valsirütmis tühjakeerutamine. Ja kui
eesti mees kopsud õhku täis tõmbab ning õlad laiaks ajab, siis on tema
mürtsuvat astumist ka teispoole lahte kuulda. Tõsisest näoilmest rääkimata – ’suu laulab, süda muretseb’… naised need ju
muudkui klatsivad ja ussitavad… Igatahes, kui ma siis ööpimeduses või õigemini
eelhommikuvalguses Tupiku tänavat pidi kodu poole sammusin, endal rahulolev
nurrunägu ees, turgatas mulle äkitsi pähe, et vähemalt üks asi oli küll valesti…
valge rahvariidepluusi ja põlle juurde kuulub ju punane supp, aga seekord anti
hoopis kanasnitslit kapsasalatiga. Suurima südamerahuga avastasin kodus köögis,
et minu nädalaid vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed olid endale boršisuppi
keetnud – viimanegi pusletükk laskus omale kohale. Ohh, küll on hea rahulolev
olla. Vähemalt niikaua kuni järellainetus kõrvu jõuab ning kõik vead ja apsakad
üles loetakse… aga praegu on meil sünnipäev ja puberteediea lõppemise puhul on
väikesed äpardused lubatud. Paneme need oma kujuneva karakteri arvele.
No comments:
Post a Comment