Seisan keset Rahva
Raamatut, valjuhäälditest kostuvad selle laulu algusakordid, mida ma viimased
kolm nädalat vahelduva eduga päevad otsa kuulanud olen. Kuna tegu ei ole looga,
mida raadiokanalitest tavaliselt kuulda võiks, olen hämmeldusest keeletu,
seisan suu pärani ja mõtlen, millise matemaatilise valemi järgi mulle praegu seda laulu mängitakse. ’Where do I
begin to tell the story of how great a love can be…’
Astun omaenese
mõtetesse komberdades Kaubamaja liikuvale trepile, tõstan silmad ja näen sind
allapoole laskumas. Meie silmad püsivad üksteise küljes sõnatus kahekõnes kuni
me möödume. Me ei tervita, ei nooguta… siis tuleb mul meelde, et keha
elushoidmiseks pean ma hingama…
Loen Zeppelini
ülakorruse puupingil Dan Browni raamatust ’Digital Fortress’ mehe kirjeldust –
pikk, tumedapealine, tahtejõulise näo ja roheliste silmadega – kui ma silmad
tõstan, möödub minust mees, mind pilguga seirates – pikk, tumedapealine,
roheliste silmadega…
Näen unes koera. Puhtatõulise
krantsi ja taksikoera segu. Sügan teda kõhu alt, mille peale koer naerab nagu
kookaburra. Tartu Taskusse sisenedes jalutab see koer mulle vastu, taamalt
kostab noorte inimeste ohjeldamatut naeru…
Seisan Mutso
bussipeatuses. Pärast paaripäevast eemalolekut ootan rõõmujoovastust
kojusaabumisest, kuid tegelikult tunnen end kui autsaider, fookusest väljas,
võõras. Mõtete tagaseinas trummeldab laul Jambalaya. Buss tuleb, teeb ukse
lahti ja raadiost laulab mulle Mati Nuude rõõmsalt ’tahaks tantsida
apelsinimajja, õnn on see, kui leiad oma Jambolaya’…
No comments:
Post a Comment