Kujutan ette...

…kuidas mu armsad sõbrakesed eileõhtust alates küüsi närides iga natukese aja tagant FBsse sisse logivad ja minu blogipostitust otsivad. Sõltuvus on kerge tekkima ning ei hooli, kas asi hea või halb. Ja eilsest viieteistkümnendast ning kuulujuttude järgi viimasest talvisest tantsupeost Viljandi linnas peaks ju kirjutama ikka. Tegelikult on tõde selline, et minule kui individualistile, on igasugu massiüritused selge piin. Katsu sa terve päev võhivõõra rahvahulga seas veeta, kusjuures enamus ajast viibivad nad sõna otseses mõttes sinu personaalses ruumis, haaravad sinu musklitest, talluvad su varvaste peal ja löövad küünarnukkidega ribidesse. Õnneks on see tantsuürituste puhul siiski ainult asja pimedam pool (ja kõige tõenäolisemalt minu enese järjekordne puue…) ning eile oli ikka päris armas tunne taas kord oma kunagises kodulinnas Viljandis ringi käia. Millegipärast ei mõista Marikesed kunagi päris õigel ajal õiges kohas olla, mistõttu jäime seegi kord ilma korralikust kaasategemisest Austria ja Läti tantsutubades (kiigates neid ainult natuke ukse vahelt) ja tegime tantsu hoopis koos Viljandimaa tantsumemmedega, kes kohalikke tantse üle rääkisid. Meie esivanemate huumorimeel sai kinnitust, sest millegipärast ma eriti ei usu, et sakslased näiteks oleksid vanadel aegadel tantsinud tantsu, millel nimeks Kirburaputamine… Eks see õpituba veidi peo enda tantsukava soojendust meenutas, sest enamik tantse, mida läbi võeti, kuulus eelnevalt peo tarbeks õpitute hulka. Aga asja vürtsitas meie jaoks see, et saime endale sõbraks kaks äärmiselt asjalikku ning hakkajat kohalikku tüdrukut, kes meiega vaat et pea terve päeva koos liikusid, tantsisid tantsutoas ja hiljem väljakul ja üleüldse tundsid end meie seltsis väga turvaliselt. No veidi hiljem selgus ühe tüdruku suu läbi, et ta on Epp Petrone tütar… 

Loodetavasti rääkis lapsukene hiljem emale kodus oma uutest sõpradest kollatriibulistes seelikutes.  Eriti Mallest, kes nagu magnet kõiksugu lapsi enda külge tõmbab :) Needsamad tüdrukud rääkisid meile, kuidas nad vahepeal aset leidnud kontserdi ajaks rõdule pugesid, sest rahvamass Pärimusmuusikaaidas oli tohutu ning mina ei hakanud üldse saali poole trügimagi. Meid Marielli ja Helenaga paelus hoopis laua peal seisnud tantsupeo sall, mida erinevad tantsurühmad üle Eesti juba 15 aastat kudunud on. Otsisime oma kollase ja sinise lõnga välja ning mõtlesime kogu kontserdi aja kudamisega tegeleda, aga võta näpust – kui olin oma kollase reaga poole peale jõudnud, tuli minu juurde näitsik ja ütles, et vabandage väga, aga seda salli on lava peale vaja… Eks ma siis püüdsin oma värisevate näppudega rivi lõpuni teha, kogu muu rahvas minu järel ootamas… Igaühele oma viisteist sekundit tähelendu… 

Aga rongkäigu sabas seistes tuli Maridele geniaalne mõte. Vaadates enamike tantsutruppide originaalseid nimesilte, esitame avaliku ettepaneku meie käsitöögurudele Merilinile ja Barbarale kooli lõputöö tegemiseks – Meie Mari nimesildi kavand ja teostus! Anname oma tuleviku teie võimekatesse kätesse! Eilsest päevast jäävad aga kustumatu mälestusena ajukurdudesse kummitama austria mehepojad. Oli see alles tants. Oli see alles koordinatsioon. Oli see alles karisma. Olid need alles mehed… Kuigi mulle meeldisid väga ka eesti mehepojad aida lava peal lõõtsa tõmbamas ja sokkides jalgu patsutamas, ei tulnud seekord tuttava muusika vahendusel seda päris tunnet. 

Pigem tekitas tunde üks vanapoolsem Joe  Cockerit meenutav onkel, kes täielikus õndsuses muusika rütmis omaenese soolotantsu tegi, laskmata end ülejäänud rahvamassist häirida. See päris tantsupidu ise, ehk siis kolm tuhat tantsijat Viljandi linnavalitsuse väljakul, oli minu jaoks seekord pisut tundetu. Ainsa helge momendina jääb ajalukku fantastiliselt suurte räitsakatena äkitselt langema hakanud lumi, mistõttu meid seekord vaatlema lennanud ufonautidele võis kogu üritus meenutada näiteks seda klaaspalli, kus miniatuursed inimesed sees ning mida raputades lumi langema hakkab… Omaenese isklikuks hingepaituseks kinkisin endale hekte Viljandi lossivaremete teatud nurgas, mis mürinal kõik eelneva elu silme ette tõi. Ehk ei ole naised mu peale pahased, et neid lumisesse loodusesse kaasa tirisin… Igatahes on kokku lepitud, et kunagi me vallutame ka Viljandi lossilava niikuinii.