…elu hammasrataste
vankris ning olen siiamaani suutnud vältida igasuguseid ametlikke-pidulikke
prominentide vastuvõtte. Kuni eilse õhtuni, mil Marikestega koos Kuremaa lossi
sisenesin. Seda, et meilt peoõhtu kultuurilise osa ette linnukese tegemiseks
pisukest tantsuetteastet tahetakse, teadsime me muidugi juba mitu nädalat ette.
Nagu puuga pähe tuli aga teade, et Meie Mari tantsunaised said Jõgevamaa 2012
aasta tegija tiitli!
kunstnik on Marikeste olemuse väga täpselt ära tabanud - vähemalt
kümme jalga korraga all ning kunagi ei tea, milline neist see õige vasak on...
Õnneks siristas linnuke sellest mõned päevad ette, muidu
oleks kohapeal toibumiseks läinud vist rohkem kui need kolm tundi, mis meie
esinemist ametlikust osast lahutasid. Millega me siis hakkame saime? Ega ei
oskagi end õigustada. Need, kes minu blogi loevad, teavad niikuinii, mida Marid
jälle kokku keeranud on. Kahtlustan, et ka eilne õhtujuht härra Kukk on minu
jutukesi sirvimas käinud… nii tuttavad tundusid need lausejupid meie
iseloomustusest… Igatahes ma loodan, et meie tänukõne – ikka tantsuettekande
näol loomulikult – läks asja ette ning need, kes hiliseks õhtutunniks veel
Kuremaa lossi jäänud olid, tajusid, et rahvatants ei olegi äkki ainult
oige-ja-vasemba või siis leelo-leelo… Mõne jaoks aga võis see muidugi olla tema
elu pikimad üheksa minutit, mis ta Lustiloo, Kannelnaise, Kreitzburgase ja Viru
memmede seltsis mööda pidi saatma. Eks me läksime ikka rätiga lööma jälle, ses
mõttes, et valisime tantsud oma karakteri järgi. Me muidugi püüame ikka niisama
ka ilusad olla, ehk siis tantsida neid naise ja tantsu ilu väljatoovaid
rahvatantse (no nii nad räägivad, ma ise seda väga täpselt veel üles leidnud ei
ole…), aga olgem ausad – karakter on Marile ikka näkku kirjutatud!
Parimad komplimendid
pärinevad seekord prominentide suust – vallavanem kiitis meid kiiruse ja
tuuleõhu liikumapanemise eest ning ’meie-oma-mees-parlamendis’ väitis sõrme
peale tekkinud plaastrile viidates, et talle suurest plaksutamisest vill näpule
tuli… Lõõtsutavad tantsutüdrukud aga peavad siinkohal nentima, et puudu oli
tantsujärgne külm õlu ja heeringas sibulaga. Selle asemel sai kuuma kohvi ja
imemagusat martsipanitorti, mis pole üldse seesama. Kuna minu vastuvõtukogemus
oli esmakordne, siis ei saa muidugi tõsiselt võtta minu arvamust, et mis pidu
see on, kui kardulast ja liha ei ole, või vähemalt kiluleiba. Lõuakrampe tekitav
kuiv vein pole mulle ka kunagi eriti sümpatiseerinud, aga alkoholismi vastu võitlemiseks
sobivad igasugused vahendid, seega tunnistan ausalt – maitsesin punast ja panin
lauale tagasi, maitsesin valget pisut rohkem, ja panin lauale tagasi, võtsin
kokkulöömiseks šampuse ka… ja panin lauale tagasi… Mis on tegelikult väga hea
tulemus, arvestades, et tantsunaisel peab esinemisele eelnema vähemalt
kuuetunnine paast ja kainuseperiood. Eriti kui tegu on libeda parkettpõrandaga.
Võib-olla peaks karjäärivahetuse ette võtma ning hoopis laulukoori üle minema. Ei
mingit rabelemist. Seisad ja laulad. Ilus. Eileõhtune Jõgeva kammerkoori
esinemine oli üks viimase aja tähtsündmustest minu jaoks. Minu enda Marikesedki
süüdistasid mind liigses tundlikkuses, aga mis parata, kui muusika pisaranäärmed
tagasihoidmatult tööle lükkab... Tahes tahtmatult tulevad ikka ja jälle meelde
Laiuse kultuurimaja hiilgeajad, koorid ja tantsurühmad, pillimängijad ja
lauljad. Mis imevägi see on, mis meid kõigi raskuste ja takistuste kiuste ikka
sunnib kultuuriga tegelema. Pärast pikka ja väsitavat tööpäeva kokku tulema ja
laulma ning tantsima. Energiat kokku hoidmata aina ideid genereerima ning neid
teostama. Vaevalt küll, et me seda vastuvõttudele kutsumise ja tänukirjade
saamise eesmärgil teeme. Ikka iseenda pärast. Aga tänu vastuvõtmine on muidugi
ka mõnus. Niiet – tänagem ikka kõiki toredaid tegijaid, kes meie elu
siiruviiruliseks teevad. Aga pisut magusama veiniga.
No comments:
Post a Comment