…on mulle alati
väga meeldinud. Pole midagi kosutavamat ühest korralikust pisarakiskujast,
mille abil kõik omaenese luhtunud unistused, tunda saadud ja tundmata jäänud
tunded ning meeleolud taas kord läbi elada. Nagu oleks läbinud puhastustule.
Seejuures peab film ikka tõsiselt traagiline olema. mida kurvema lõpuga, seda
parem. Jane Eyre näiteks ei mahu üldse minu armastusfilmide kategooriasse –
liiga palju mõistuslikku enesetunnetust õhkub temast. Armastus, see tõeline
armastus, vilistab kehtivate ühiskonnareeglite peale, lõhub maailmu ja
perekondi, astub välja äikesetormi kätte ning raputab siskonna segi. Kaotab ära
mõistuse ning kustuva päikese kumasse jääb ainsana värelema armastatu nägu.
Parimad armastusfilmid näitavad ühiskonna hukkamõistu väiklust ning tühisust,
lasevad tunda puhastava tuuleõhu hingust. Kõik pole veel kadunud kui me julgeme
armastust ära tunda ning end tema meelevalda kukutada. Mässata omaenese seatud
piiride vastu. Joosta ummisjalu märatseva hobuse jalge alla. Astuda alla
kaljuservalt vastu vahustele laintele. Vanadel headel aegadel oli
enesehävituslikke võimalusi tunduvalt rohkem. Tänapäeval on enam-vähem kõik
lubatud, seda muidugi niinimetatud kristlikus maailmas. Mis muidugi ei vähenda
hea armastusfilmi mõju. Kogu eelnev paatoslik pajatus tuleneb faktist, et
vaatasin just ära ’Anna Karenina’. Jaa, selle hollywoodi üllitise. Ja olin
meeldivalt šokeeritud. Kogu armastuse absurdsus jõudis mulle kohale. Ning teadmine,
et ilma armastuseta pole mitte millelgi mõtet. Kohe üldse mitte mingit.
No comments:
Post a Comment