Kas on süüdi tähed...

…või nüüdseks juba hüvastijätuks saba lehvitav asteroid, möödalennanud sõbrapäev või hoopis meetripikkuste jääpurikatega võidu tilkuv tatine nina, aga jälle on see aeg, kui kõige kaugematesse hingesoppidesse kokkupakitud mälestused ja tunded kipuvad vägisi pinnale. Kriibivad ja kratsivad. Kõik need sõnad, mis jäid välja ütlemata ja kõik need sõnad, mis öeldud said, aga mida võib-olla poleks pidanud. Tegemised, mis hetke ajel nagu õiged tundusid, kuid mida aja möödudes oleks tahtnud kustutada. Vasakule pööramise asemel oleks võinud hoopis paremale minna. Road not taken… Mis ootab seal nurga taga, kuhu ma kunagi vaadanud pole ja arvatavasti ka kunagi ei vaata. Miks otsustasin just selle suuna kasuks ning mitte teise. Tegelikult polegi need küsimused, sest küllap teeksin aja tagasikeeramise võimaluse korral ikkagi samamoodi. See vist ongi see x-faktor, mis minust minu teeb. Ja minu elu just selliseks kokku keerab nagu ta parasjagu on. Sellest hoolimata tahaks vahepeal midagi tagasi võtta, olematuks teha, ära kustutada, sel lihtsal põhjusel, et see polnud õige. Katki tehtud asjadega on kaks võimalust – kas visata ära või liimida kokku tagasi. Parandatud asi aga pole üldse mitte seesama, mis ta oli tervena. Ühel kriitilisel hetkel annavad ühenduskohad järele ning katki ta ongi. Jälle. Küllap olen iseennast ka kokku lappinud, rohkem kui paar korda. Liim kuivab, praguneb, paar kõvemat kopsu ja jälle oled tükkideks. Enamasti ise süüdi. Kui oleks endaga rahul, siis vist ei painaks mineviku varjud ja maailmavalu ei kükitaks turjal. Maailm pidavat olema üks suur matemaatika. Ei tea, mis imevalemiga see enesearmastuse võrrand küll lahendatakse…