…sel viimase aja
lemmikteemal inimolevuste väljarändest küll Ameerikasse, küll Aasiasse ning
tunnete retoorikast, mis seinast seina kulgeb. Küll on igalpool mujal rohi
rohelisem ja päike soojem, sotsiaaltoetused suuremad ning ka vaene pagulane loetakse
inimeste hulka kuuluvaks, teisest küljest siis mahajäänute süüdimõistvad pilgud
– no miks te ometi siin, oma kallil kodumaal, koos teiste kaaskannatajatega
omaenese riiki üles ei kannata (loe: ehita), teie lapsed on niimoodi kadunud
eesti vara ja mis ometi saab niimoodi meie eesti keelest… Mnjaa. Tänahommikune
kohvikõrvane, mille oli kirja pannud minu mõned aastad tagasi Austraaliasse
ümberasunud klassiõde, pakkus mulle üsna vürtsika burrito, milles segunesid
eestlased ja asiaadid, kes üsna aegade algusest peale Austraaliat ühe tõotatud
maana ette on kujutanud. Ning seda keelt kõrvetavat burritot närides kangastus
mulle silme ette minu enese emigratsioon Soome. Hea küll, Soome ja Austraalia
ei ole just seesama, kuid aastal 1990 oli Soome täpselt samamoodi eksootiline
kui näiteks Myanmar. Ei saanud sinna ilma viisata ning kutseta ammugi mitte.
Tunnistan ausalt, et meie põgenesime Eestis tollal valitseva totaalse vaesuse
eest. Olin oma armastatud abikaasaga koos elanud Viljandi linnas, majas, kus
üürisime ühte ahjuga tuba, jagasime koridori, mis oli ühtlasi kööginurgaks,
autod vurasid meie voodi peatsist vähem kui pooleteise meetri kauguselt mööda
(kusjuures maja rappus iga suurema veoki peale), kaev oli õue peal (kus vesi
talvel loomulikult ära külmus) ning kemps asus umbes 60m kaugemal puukuuride
taga. Poes polnud enam talongidegi eest midagi saada (välja arvatud alkoholi,
mida jätkus küll alati kõigile talongidega vehkijatele) ning mina isiklikult
olin unustamas, mida tähendab juua piima või süüa kohupiima. Jah, ma tean küll,
et enamus rahvast jäi siia ja elas uue vabariigi sünnitusvalud nurisemata üle.
Mina samal ajal elasin neidsamu sünnitusvalusid üle Rovaniemis, polaarjoone
lähedal, kus oma esimese lapsukese ilmale tõin. Meie minek Soome oli tol hetkel nagu
põhjendatud – meheema, kui ingerisoomlane (omal ajal Siberisse deporteeritu),
võis kompensatsiooniks läbielatu eest Soome tagasi minna. Meie kuulusime
lähisugulaste hulka. Ja nii läksime meiegi. Ei ole seda otsust hetkegi
kahetsenud. Kuigi elasime algul pead-jalad koos mehe õe juures (pidevalt
süütunde käes vaeveldes, et miks peaksid teised meile eluaset pakkuma), saime
me siiski koheselt igasugust riiklikku toetust keelekursuste, tööpraktika ja
toimetuleku näol. Pudrumägesid ei olnud, kuid nälga ei näinud ka sel ajal, kuni
endal veel töökohta polnud. Praegusel ajal on minek tunduvalt lihtsam. Keegi ei
tassi kümne kotiga endale riisi, makarone, nelja-hooaja-riidevaru, potte ja
panne kaasa. See, kes läheb, ei ole enamasti ka oma viimaseid sente laevapileti
peale kulutanud. Eks küsimus ongi vist tõesti selles, milleks minnakse. Kas oma
võimeid tõestama, elu nautima, seiklusi otsima või põgenetakse olemasoleva kui
katku eest. Meie teadsime kindlalt, et meie laps (no ilma peal ei mõelnud ma võõrsil
mitut last sünnitama hakata) tuleb tagasi Eestisse, oma emakeele keskkonda. Meie
tööks oli elamise kapitali koguda. Ja nii me siis tulimegi tagasi. Tegu,
millest osad, mu praeguseks juba suurteks kasvanud lapsed, üldse aru ei saa. Mis
tähendab – tulite tagasi! Täitsa lollid! Ja tegelikult on neil õigus. Ükskõik,
kui palju ma ka ei püüaks, tööd ei rabaks ja seda juurde ei võtaks, kokku ei
hoiaks ja ei kalkuleeriks – mitte kuidagi ei tule me omadega välja nii, et kõik
tähtsad valdkonnad oleksid kaetud. Pole sellist valemit. Niiet, kui minu
väikseim lapsuke kord põhikooli lõpetab, lähen mina paremaid jahimaid otsima,
olgu see siis Bruneis või Birmas. Lõppude lõpuks räägin ma mitut keelt, oskan
nii mõndagi ja olen oma kõrgele vanusele vaatamata sitke ja visa. Ja katsugu vaid
keegi mulle öelda, et ma pole oma riigi ja rahva heaks piisavalt teinud…
No comments:
Post a Comment